Sada grammi taevasina

Taevas seisab vastu turuhoone katust, linnaliinibussid ajavad oma persest paksu sinist suitsu välja, naised kannavad kodus kitleid ja õues pruune palituid. Mehed seisavad peale paraadi õllesabas, mis lookleb nagu igavik. Tänavad on nii tolmused, et õhtul töölt tulles leiab hambavahedest liivateri. Seepärast hingatakse vaid poole suuga, palju ei räägita, peetakse ennast ja teisi silmas, lootuste ees ollakse justkui võlgnikud. Salaja peab keegi oma aianurgas siga, kinnise ukse taga põletatakse viina, keegi kuulab teki all Ameerika Häält, see raadiomajakas hüüab kaugeid maailmu, jutuks on elamise julgus.

Ühtäkki värvub ühisköök õhtu eel kuldkollaseks nagu ikoon. Hommikuvalguses tuleb nähtavale öösel plangule maalitud kiri: „Orjus pole paratamatus!“ Ühe maja tagahoovi on kogunenud inimesed, pead kuklas, ja näevad taevas auku, tekib mingi imelik vaba inimese tunne. Justkui oleks saabumas keegi, kes räägib kõva häälega ja kutsub enda juurde kõiki, kes me oleme rõõmust oimetud ja õnnest õrritatud. Kes ütles, et pidu ei tule?

Artur Alliksaare elust ja luulest inspireeritud lavastus esietendub poeedi sajandal sünnipäeval.