Memm

Helistan enne külla minemist ette. Ütlen, et hüppan korraks läbi. „Hüppan läbi“ on just see väljend, mida ma kasutan. Üritan märku anda, et täna ma väga kauaks ei saa jääda. Mulle meeldib memme külastada, aga viimasel ajal teen seda paljuski ka kohusetundest, see nõuab teatud pingutust, eneseületust. Vahel olen isegi luisanud, et mul on kuhugi kiire, et pean tunni aja pärast juba teises kohas olema. Ulatan memmele kimbu lilli. Mööda Kalevi tänavat tulles hakkasin tundma mingit imelikku lõhna, magusat õielõhna. Mõtlesin, et imelik küll, kas sügisel tõesti õitseb midagi niiviisi. Siis tuli üks tüdruk meie koolist ja ma küsisin, mis lõhn see võiks olla. Ta ütles, et see on ju laibalõhn. Mina õppisin siis veel Lina tänava koolis, seal kus praegu asub Karlova gümnaasium. Me jõudsime Pargi ja Kalevi tänava nurga peale ja see lõhn muutus nii tugevaks, et pani iiveldama. Sillutis oli üles võetud ja kõnnitee peal lebasid surnukehad. Memm paneb lilled vaasi: „Sul on kindlasti kõht tühi, viskan midagi pannile!“ Kunagi oli meil hoopis puuküttega pliit ja korteri peale olid puukuurid. Ja meie, kangemad meist, kauplesime välja ühe kuuri, kuhu tegime oma punanurga. Panime Lenini, või ikka Stalini portree ka üles. Ja talvel ronisime sellesamuse kuuri katusele ja lasime liugu, otse lumehange. „Räägi, kuidas sul siis läinud on!“ Ma viskan muna pannile. Kui ma veel väike olin, kinkis vanaema mulle sünnipäevaks muna. Andis ühe keedumuna ja ütles, et see on sulle. Ja mina olin nii õnnelik. Panin muna põlletaskusse ja jooksin õue. Ja lihtsalt jooksin ja jooksin ja jooksin. Ma ei julgenud muna süüagi. Oli sõja aeg ja mina olin muidugi veel väike. „Kas sul kodus sooja ikka on?“. Me istume lauda.

"Memm" on intervjuude põhjal valminud lavastus lastelaste ja vanavanemate suhtest.