MINU EESTI VANAEMA

Lavastus on identiteedist ja küsimustest, mille inimene endale esitab: „Kes ma olen?“ Ning vastustest, mida neile püütakse leida. Lavastus räägib sellest, kuidas kaotatakse ja leitakse oma Kodumaad.

Lavastaja Julia Aug käis oma kodakondsuse säilitamiseks Eestis kohtute vahet 2010. kuni 2017. aastani. Kodakondsus, nagu ta ise arvas, oli tal alati sünnijärgselt olemas olnud, kuna ta vanaisa Oskar Aug ja vanaema Ksenia Klettenberg olid sõjaeelse Eesti Vabariigi kodanikud. Kord oli ta Eesti kodanik ja siis jälle mitte – üks kohtunik kinnitas kodakondsuse ning teine võttis selle taas ära. Vaatamata sellele, et Julia advokaat leidis arhiivist dokumendid, mille järgi Oskar Aug sai Eesti kodakondsuse 1918. aastal, uuendas Politsei- ja Piirivalveamet kohtuprotsessi mitmel korral. Samuti ei leidu üheski arhiivis dokumenti, mille järgi Julia oma kodakondsusest loobunud oleks. Hiiglapalju tolmuseid pabereid, pleekinud tõendeid, protokolle on kehastunud olematusest, mille taga on aga inimeste elud. Otsekui imedena ilmuvad välja haruldased säilinud fotod. Neile dokumentidele toetudes sündis Julial sisemine virtuaalne dialoog oma vanaemaga. Vanaemaga, kellega, ta isa sõnul ja ka fotode järgi, on väga sarnane. Vanaema suri siis, kui Julia oli kaheksa-aastane. Enne seda jõudis ta Juliat palju õpetada. Näiteks tikkimist ja kudumist, seda, kuidas tikkida mustale kangale värvilisi lilli. Ta õpetas ka seda, mida tohib ja mida ei tohi. Ei tohi näiteks istuda, käed rüpes. Võib lugeda, kududa, teha koduseid töid ja isegi magada, aga mitte logelda. Kogu oma elu, alates lapseeast, on ta oma vanaemaga vestelnud ja näinud oma silme eest tema nägu. Just sellest dialoogist, saatusest, fotode põhjal ärganud meenutustest, müütidest, kuivadest arhiivipaberitest, hüpleva käekirjaga tehtud märkmetest, mälestustest on tekkinud Julial soov rääkida, ühe inimese elust, kes armastab, unistab, elab… jutustada temast nagu tunnistaja.

Julia vanaema on see tugev niit, mis seob Juliat oma kodu, Eestiga.