ELU JA ARMASTUS

"Andrus Kivirähki uus näidend Anton Hansen Tammsaare romaani ainetel puudutas mind väga. Kui ma esitan endale küsimuse miks, vastan nõnda: Kivirähk on Tammsaare teose vormi muutes teravdanud välja midagi tänasele eesti inimesele väga iseloomulikku. See iseloomulik väärt loomuomadus on edasipüüdmine. Loo peategelane Irma on edasipüüdlik neiu, kes on unistuste nimel ka ohvriteks valmis. Tema püüab edasi kasvõi armastuse kaotuse hinnaga. Aga kuidas elada, kui armastus on kaotsi läinud? Seepärast tundub mulle, et eelkõige on see lugu unelmaist, kuigi mängus on ka klatš, kätš ja roim. Aga mäng käibki elu või surma peale."
Lavastaja Aare Toikka

Irma Vainu on üheksateistkümnendat eluaastat käiv neiu, kelle ees on lahti kogu maailm. Ta on äsja oma kodualevikus gümnaasiumi lõpetanud ja nii head lõputunnistust kui temal polnud mitte kellelgi. Nii hea lõputunnistusega inimese ees peab maailm lahti olema, isegi kui ta ema on vaid vaene popsieit, usub Irma. Sellise lõputunnistusega võib sõita kasvõi Inglismaale või minna linna kursustele, õppida ja saada haritud naiseks.

Ja just seda Irma teha kavatsebki, kuigi Kalmu Eedi pakub talle oma südant ja roose ja lubab teda kasvõi mitu aastat oodata. Aga Irma ei ole nagu teised tüdrukud, kes muust ei mõtle kui poistest ja armastusest ja on kanges mehelemineku valus. Nemad muidugi ehiks end roosidega, paneks neid rinda just südame juurde, aga nendel polnud ka sugugi nii head lõputunnistust kui Irmal. Irmal pole tarvis roose ega armastust, temal on hoopis teine tee!

Nii lähebki üheksateistkümnendat eluaastat käiv Irma Vainu linna ja kohtub seal Rudolf Ikkaga.