Lilli

Ükskord elas Caroline Suburg, keda kutsuti Lilliks. Siin, Eestimaal, jah! Ta tahtis naistele õigusi rohkem, et eestlane olla võiks enda üle uhkem ja lihtsalt, et maailm oleks kõigile lahkem. Aga teised ei taiband, et mida või miks – ja kus viga sa laidad, siis mine ja… eks. Tegi vägevaid tegusid, lausa mägesid lükkas. Palju raamatuid luges, kultuurile ehitas tuge. Teistele aega tal jagus, kui kündis haridusvagu, väga paljudest hoolis. “Kui hea laps oled, saad Lilli Suburgi kooli!” Ta ei olnud keskpärane, tal oli isiklikku sära ja ka põhjust teha kära, kuid ajalugu kirja pannes ta vist unustati ära. Kuid kes vanu lugusid ei mäleta, see kaugele näha sugugi ei saa. Tuletame siis meelde, meile ja teile selle Eestimaa eide, kes sündis ajal, kui eit veel sõimusõna ei olnud ja mitte kellelgi eestlastest õigusi polnud. Miks? Sest tugevaim lihas on keel: see põlistab, purustab. Ja siis – me enam ei unusta.

“Lilli” on värsslavastus ühest senirääkimata Eesti ärkamisaja peatükist. Laval avatakse mängu ja muusika kaudu Lilli Suburgi elu- ja kujunemislugu. Lilli oli meie esimene naisõiguslane, naispeatoimetaja, naisprosaist, filosoof ja eestikeelse kooli rajaja. Lugu annab vaatajale võimaluse esitada ühiskonnas praegugi kehtivate väärtuste kohta teravaid küsimusi. Valitud vorm – muusikalise taustaga värssteos – on tänapäevane edasiarendus eepilisest rahvaluulest, ürgsest loojutustamise vormist.

Kaasaegne kangelaseepos ühest vägevast naisest. Igas vanuses maailmaparandajatele kohustuslik!