Ei usu!

“Vihatud olgu päev, mil sain elu!" hüüatasin ma piinades. "Neetud looja! Miks lõid nii kohutava koletise, et teie kõik pöördusite minust tülgastusega? Jumal tegi haletsusest inimese ilusaks ja ahvatlevaks omaenda näo järgi, aga minu räpase kuju, tegi ta inimese järgi ja selle sarnasuse tõttu isegi veelgi kohutavama,” kurtis Frankenstein Mary Shelley samanimelises jutustuses.
Ühel sombusel pärastlõunal kogunesid särasilmsed lavakunstikooli tudengid Toompea nõlval asuvasse pühamusse, kus erinevates ruumides on kokku loendatud 17 Voldemar Panso pilti, büsti ja bareljeefi, et kohtuda eksavangardistist lavastajaga, kes pidi nendega andma viimase kogupaugu tudengite diplomilavastuste säravas reas. Paraku oli eelpoolmainitud vananev näitejuht ilmselt vale jalaga voodist tõusnud ja teatas torisedes: “Te pole ju klassikat teinudki.” Ta kraamis oma võidunud lavastajaportfellist välja Tšehhovi, Shakespeare'i, Strindbergi, Williamsi, Albee, Kitzbergi jt allajoonitud teosed. Lisaks veel erinevate Vene teatrigurude 100 aastat vanad inimeseks olemise õpetused ja paar segasevõitu esseed Taavi Eelmaalt. Tuppa laskus tolmupilv ja kuulda oli pettumusohet. Korralike õpilastena avasid teatrikooli noored ettevaatlikult need päevinäinud kaaned, piilusid sisse ja taipasid: “We are in deep shit!”

Von Krahli Teatri ja EMTA lavakunstikooli koostöölavastus.