Kristel Oja isikunäituse „Tajude vaikus“ avamine

Tajude vaikus ei ole heli puudumine, vaid ruum, kus taju süveneb.
See on hetk enne tähendust, kus tunne hakkab kuju võtma.

Et näha, tuleb esmalt vaikida. Et tajuda, tuleb viibida.
Vaikus pole tühi, vaid täis elu.

See vaikus on kutse –
mäletada, et meiegi oleme loodus.

Olen pikalt määratlenud end portreekunstnikuna – inimeste kujutajana.
Kuid ka loodus ja looduses viibimine on alati olnud minu identiteedi loomulik osa.
See näitus on minu esimene teadlik katse tuua ka see osa minust oma loomingusse.

Valmisolek kuulata ja märgata algas jalutuskäikudest. Käisin looduses ringi, otsides paiku ja hetki, mis mind kõnetaksid. Peaaegu iga tehtud foto sündis lootusest, et sellest võiks kunagi saada viide maalile – et seal oleks midagi, mida tahaksin hiljem taasluua.

Minu stiil on realism, kuid mitte dokumentaalne täpsus. Ma ei joonista kõike, mida fotol näen. Pigem lihtsustan, tõlgendan ja lisan sellele hetke tunde, mis mind seal olles puudutas. Mõnikord ilustan, rõhutan või jätan välja. See on minu viis muuta nähtavaks mitte ainult kujutis, vaid kogemus.

See näitus ei ole ainult uus suund, vaid loomulik jätk. Soovin ka edaspidi loodust oma loominguga siduda. See suund äratab minus elevust ja tundub loomulik jätk sellele, kes ma olen – kunstnikuna ja inimesena.

Minu kunstiharidus sai alguse Toila Gümnaasiumi kunstikoolis ning on jätkunud iseseisvalt läbi aastate. Olen osalenud Tartu ülikooli kunstikursustel, joonistanud Ilmar Kruusamäe juhendatud aktikrokii tundides ning õppinud oma lemmikkunstnike  Cesar Santose ja Stephen Baumani veebikursustel.

Minu põhitöö on Vanemuise teatri ooperikooris, kus olen laulnud pea kümme aastat. Kunsti kõrval naudin väga käsitööd – õmblemist, kudumist, heegeldamist – ning sport on samuti oluline osa minu igapäevaelust. Kõik need valdkonnad toidavad ja tasakaalustavad minu loovust.