Saatsime Markuse kriitikat kaevandama. Vaadake, mis välja tuli.

Tema pikad sõrmeküüned kraabivad mullakoorikut ja ta õhkab tulipunaselt, lõõtsub ägedusest, keeb.

Lavastus põimib reaalsust ja fiktsiooni, selle peategelane väljub maakoorest. Lavastaja põimib omavahel müüte, tsirkust ja suurejoonelist vaatemängu.

Nüganen koorub etenduse alguses savi seest, keha katmas vaid üksikud niidid.

Lavastuse peategelane on üks pseudoarheoloog, ütleme fiktiivne arheoloog. Ega ta seal faktilise täpsusega ei tegele. Võiks rohkem hustle’ida ja nihverdada mingites olukordades.

Meisterliku kompositsiooni ja etendajatööga pseudoarheoloogiline uurimus.

Leidnud pinna. Ugri 2000?

Kokku jooksnud nii palju erinevaid liine. Narratiiv on pikkade prooviperioodide käigus ühtseks tervikuks peenhäälestatud. Mingisugune selline olukord laval, kus sa tunnetad nii mineviku olemasolu, nii oleviku olemasolu kui ka tuleviku olemasolu. Loomingus on koos toores vahetus ning samas väga suur doos teatraalsust ja komponeeritust.

Esimene osa on peaaegu selline uurimuslik. Esemeid maa seest, liiva seest. Siin maailmas tuleb asju kasutada. Edaspidine sõltub leivategijast endast. Tabab mingit sotsiaalset või eksistentsiaalset närvi.

Sealt inspireeritud selline kontserdiosa, ma ütleks isegi. Tunnetuslikum, intuitiivsem ja kogemuslikum osa. Tundub, et näitleja kopsud laotuvad ribadena põrandale laiali. See on siis heavy metal, nagu death metal täpsemalt. Afekt on [---] kõige magusam tunne.

Äkki hoopis ookeanis olla.

Greeta: jou killu! ma olen suht haige ja ei jaksa suga teatri tulla. aga karin käskis saata sulle küsimused, et sul üksi raske kirjutada ei oleks (ma tean et sa noor aga tubli!!!!)

Killu: ahjaa tänksu! no pole ullu, küll hakkama saame, pigem saa sina ikka kiiresti terveks, joo teed meega ja tõmba ruttu normiks. ses suhtes, et tundsin vist jah veidi too õhtu, et mina kui 21-aastane ei kuulu otseselt (loodetavasti veel pikalt) selle lavastuse sihtgruppi, kuid sellegipoolest mul midagi hullu ka kobiseda pole. põnev oli ikka, sest see 3h10min ei kestnud üldse nii pikalt, kui alguses kartsin: tempo oli hea ja keskealised möllasid tublisti minna XD natuke vist nagu ameerikapärane, ent eestindatud kirgede torm või mõni mehhiko seep aint et ühe keskealise luuseri versioon (nagu ma ei pane puid haha nad ise ütlesid seal talle a la et keskealine luuser või kilpkonn vms). aga nagu samas olid seal (nagu teatris ikka eks) väga elulised ja tegelikult kohati väga kurvad ning rusuvad teemad, mille üle mul on hea meel, et neile ka valgust heideti. pmst aru sain, et peaks olema komöödia, aga vaheajale minnes oli pigem maseka tunne peal kui et kõht naerust kõver vms. nt suht aktuaalne probleem oli vist et kuidas kahjuks meeste seas psühholoogilise abi otsimine on tabuteema, ehkki nemadki võivad seda täpselt samamoodi vajada neil keerukatel aegadel. (pigem võiks ju otsida enesele natuke abi, kui destruktiivselt mõjuda enesele ja teistele. võino eks see kehti kõigile??)

G: aga kas ratta parimad aastad on tõesti seljataga???

K: ei, seda ma ei usu. võibolla tõesti on tal seljataga üks suur ja oluline etapp elus, kus peaks olema n-ö kõik saavutatud, mille kaudu ta enamiku oma elust enest identifitseerinud on. kui see kõik ühel hetkel kaob, siis ongi inimene ennast kaotanud, ta pole leidnud oma tegelikku kutsumust või pole suutnud ennast teostada unistuse karjääriga, tal ei ole enam peret, kellega olla seotud, ja ongi vist käes see hirmus, peljatud ning kõrvaltvaatajale korralikult kentsakas “keskeakriis”. aga sellegipoolest – kui ratta lugu algabki sealt staadiumist, ühe epohhi lõpust ja teise algusest, siis ju alles hakkab põnevaks minema. nii et ei, praegu ütlen küll oma nooruse naiivsuse pinnalt, et need “parimad aastad” ei saa kunagi seljataga olla lol

G: millised on kõige absurdsemad vahepeatused tema "enese-taasleidmise-teekonnal"?

K: mis minu jaoks tegi asja absurdseks, oli seal see ebaterve ja kahjuks üsna eluline lõputu haiget tegemise nõiaring. keegi A jäetakse maha – ta saab haiget. siis haigetsaanu A läheb kokku uue fantastilise inimesega B (kes on samuti lahutatud) ja teeb talle (täiesti tahtmatult) haiget. siis A liigub edasi ja skoorib omale uue imelise inimese C (kes on samuti just lahku läinud ja katki). A on täiesti õnnelik ja armunud, kuni “karma” ta kätte saab ning hoopis C tema maha jätab. ja ma pakun, et ega ta siis ju ennast tegelikult ei leia sellise lahmimise ja “ürgsete impulsside” najal tegutsemise kaudu. samas kui mõelda, et kui A tegelebki hingelt katkisena ühest suhtest teise hüppamisega, et saavutada teiste kaudu isiklik õnn, rahu ja leida taas oma identiteet näiteks elukaaslase ja isana, siis seda eneseteostust ja isiklikku rahu ta ikka ei leia, kui eelnevad (uus chikk ja oodatav laps) talt uuesti ära võtta. ja siis ta on uuesti alguses tagasi.

no ja kindlasti jääb vist noorte jaoks absurdseks karaokebaar, kus keskealised ennastunustavalt hingest kõik välja laulavad või siis kui nad tänapäevaste popikate lugude saatel rajult diskotavad, õlpat kaanivad (ja veipi kimuvad) ning seejärel enesele kuuks ajaks hingesugulase leiavad. maitea lege vennad ikka hahaha

G: mis stseeni ajal sa kõige rohkem naersid muidu?

K: naersin vist kõige rohkem nõuandmise stseeni ajal, kus ratta sõber üritas talle nõu anda seoses sellega, et kas ta peaks juliale abieluettepaneku tegema või enda puuküürniku minni naiseks võtma ja tema last kasvatama … no ühesõnaga see oli lihtsalt nii jabur, ent inimlik ja heas mõttes totter, sest no mingit konkreetset nõu nagu ei tulnud, ainult üks suur häma ja mull nagu osadel inimestel vist kipub tulema.

G: a kes sinu meelest tegi parima rolli?

K: ma ei teagi … tegelaskujudest tundus kõige mõistlikum ja siiram julia, kes lõpuks oli ainuke vaimselt terve ja tasakaalukas inimene või kes vähemalt oskas enda emotsioonidega toime tulla ja endast lugu pidada seal katkiste ja keeruliste inimeste sasipuntras. aaa ja siis see ratta ülemus/fotopoe omanik oli ka üks väga creepy ja kummaline kuju, keda küll ise ei tahaks tunda, aga saalis turvalises kauguses istudes oli suht naljakas isegi. aganoh lõpus ikkagi õõvastav ka, ma olen suht kindel et sulle ei meeldiks ja sa oleksid kettasse läinud haha

G: millised ameerika keskklassi mured on samad nagu eesti keskklassil? aga erinevad?

K: nagu ka vestlusringist hiljem kuulsin ja aru sain, siis võeti küll ette ameerika autor, aga näidendist visati võimalikult palju välja elemente, mis eestlasi ei kõnetaks, ja tundub, et sellega saadi hästi hakkama … ainukesed asjad, mis reetsid, et tegemist on väliskirjanikuga, olid, et eesti keskklassil pole vist basseine kortermajaga kaasas ja et minni pole väga populaarne esnimi…(lol samas mu enda nimi on killu niiet maitea haha)

G: on meil veel lootust?

K: seda ma ei tea. võiks ju olla, teisiti nagu ka ei saa … nagu nad ise seal toonitasid, et tuleb kinni haarata igast õnne hetkest, mis sul on B)

Markus Laanoja

Vahel juhtub nii, et mõni kriitikatiimi on mõnd lavateost juba enne festivali kajastada jõudnud. Miks siis hakata üksinda tühjast kohast ponnistama, kui saab hoopis dialoogi astuda? Seega saab alljärgnevalt lugeda minu täiendustega versiooni Greeta artiklist*, mis eelmise aasta oktoobris Eesti Päevalehes ilmus.

*Greeta artikli tekst on esitatud kaldkirjas.

Noorte näitlejate “Tiit Pagu” on austusavaldus märkimisväärsele kirjandusteosele ja autorile

Greeta Võsu

Salme kultuurikeskuse suurele lavale jõudis üllatuslikult Tallinna Linnateatri ja lavakunstikooli XXXI lennu koostöös Jaan Krossi värssromaanil põhinev lavastus “Tiit Pagu”. Lavastaja ja üks lennu juhendajaid Jaak Prints ütles kultuurisaates “OP” (6.10), et Krossi teose esmakordsel lugemisel avanes tekst talle elaval viisil, mis võiks kanduda lavavormi. Sarnaselt tundsin ka mina “Tiit Pagu” lugedes, kui see 2020. aastal ilmus, ent pidasin seda keeruliseks ülesandeks nii värsi draamakeelde seadmise kui ka lahtise lõpu tõttu. Kuna ma ei uskunud, et keegi võiks lähitulevikus seda materjali lavastada, oli mu üllatus selle võrra suurem, kui kolmanda kursuse esimene diplomilavastus välja kuulutati.

Kas lavastus pole siiski laiemalt aktuaalne? Nõustun igati tähelepanekuga, et sotsialistlikud vaated on tänapäeval eriti noorte seas üha enam teemaks, isegi kui nende järgi ilmtingimata ei elata. Mulle paistab, et ka Eestis (kui postsotsialistlikus riigis) on küsimus päevakajaline ning tohutu taak vaikselt sulamas, nt pühendas Müürileht juba mõni aasta tagasi ühe numbri vasakpoolsusele ning Sirbi veergudelt saab aeg-ajalt lugeda kokkuvõtlikke tekste sotsialistlikest (võtme)tekstidest. Teemad on ääri-veeri jõudmas tõsisesse ühiskondlikku diskussiooni.

Aga veel enam, "Tiit Pagu" ei räägi üksnes sotsialismist. See räägib ilmajäetusest, vaesusest ja rahalisest ebavõrdsusest, polariseeritusest, vihast ja pettumusest. Lavastus toob ilmekalt välja needsamad põhjused, mis kujundavad ühiskondlikku elu tänini, kuigi vastandlikud poliitilised jõud pole enam ilmtingimata samad.

See tendents mõjutab Tiitu, Tarvelit ja teisigi tegelasi. Tõdeda tuleb, et (ekstreemse) vasakpoolsuse levik Y-põlvkonnas on rohkem omane riikidele, kus sotsialistlikku režiimi ajalooliselt ei ole olnud, nagu Ameerika Ühendriikides või Suurbritannias. Uuringu “Left turn ahead?” (Institute of Economic Affairs) kohaselt nõustub 75% Suurbritannia noori väitega, et sotsialism on hea mõte, kuid see on minevikus ebaõnnestunud, sest see oli halvasti korraldatud. Printsi lavastuse teemakäsitluses sotsialismile hinnagu andmiseni ei jõuta, kuna riigikorra reaalsust veel ei tuntud.

Sellega olen nõus, algtekst saab ka selle jaoks vist liiga ruttu läbi. Samas võib minu arvates väita, et kapitalismile antakse hinnang küll, ja võrdlemisi negatiivne hinnang pealekauba.

Koolitööle omaselt on letti pandud kõikvõimalikud oskused: lavakõne, laul ja tants, pillioskus ja lavavõitlus, füüsiline plastika ja komöödiavõttestik, kaameratöö ja lausa lavaehitus (või õigemini lava lahtiehitus).

Aga mida “tegelikult” lahti ehitatakse? Pöörlev ringikujuline platvorm, mis laval asetseb, omandab lavastuse käigus mitmeid tähendusi: Tiidu vanemate uhke kodu, Tiidu enda üliõpilaskorter, Lo perekonna kesisemad eluruumid; lava tükkideks võtmine algab siis, kui tegevus toimub vabrikuks. Seega kannavad vabrikutöölised, kelle sotsialistlikud vaated selgelt nähtavale tulevad, lahti mitte üksnes kapitalistlikku tehast, vaid justkui terve ülejäänud ühiskonna võrdkuju. Ühes varalise ebavõrdsuse ning raske majandusliku olukorra inimlike mõjude kujutamisega antakse seeläbi kõlapind päris teravale sõnumile.

Peab tunnistama, et kohati ajas selline rohkus pea pööritama ning läbinähtavus pani muigama.

Minu jaoks oli eriti algusel selline efekt, pean silmas pooletunnist lööklaulukontserti. Aga muigasin ka seepärast, et kohati olid laulud ja nende esitused tõsiselt naljakad! Kahtlemata oli selge, et lavastust luues taheti kõik letti laduda, kuid omamoodi täitis see ka lavastuslikult olulist eesmärki, aidates tekitada illusiooni 1930ndate kõrgklassi toretsevast eluviisist ning andes edasi nooruslikku vahvust. Lisaks olid esitused minu arvates igati veenvad – ainult korra kerkis laule kuulates silme ette kujutluspilt Sõnajalgadest.

Laval on ohtralt meediume, mis kohati teineteist matavad ja ei jõua alati harmoonilise dialoogini. Selle all pean silmas värsi ja tegevuse suhet. Stroofid muutuvad vaid taustaks toimuvale, sest enamiku aega edastab teksti keegi, kes on väljaspool situatsiooni.

Sellega ei taha hästi nõus olla. Hoopis hindasin väga loodud mitmehäälsust, kus n-ö jutustajana said sõnaõiguse erinevad tegelased. Võttes arvesse, et tegevuste keskmes on muuhulgas näiteks linnapea, praost ja suured ärimehed, oli selline täiendus ka väga loogiline: toimuvast olekski ilmselt räägitud mitte ainult kinnistes salongides, vaid ka teenijate ja autojuhtide vahel. Seeläbi hakkasid vaatepunktid üksteisega suhestuma, kõrvuti asetati väline ja sisemine ning nende vahel tekkiv kontakt elavdas allikmaterjali.

Kui see peakski konteksti või kommentaarina toimima, siis tekib küsimus, miks on hetki, kus kõne ja tegevus on dissonantsis, näiteks jutustaja ütleb “Lo naeratab”, kuid etendaja ilme ei muutu. Kas see on vastuhakk narratiivile? Siis võiks sellega veelgi kaugemale minna ja struktuuri rohkem murda.

Mind häirisid pigem just vastupidi need kohad, kus lühikesed remargid kommenteerisid seda, mis niigi ilmselge. Noh, näiteks "Nad seisavad".

Dissonantsi funktsioonile ei saanud ise ka päris täpselt pihta. Vahel näis see olevat koomiline võte, vahel... apsakas? Ilmselt oli ka hetki, kus ma teksti ja tegevuse lahkhelisid tähelegi ei pannud, kuna kõike hoomata võis olla tõesti keeruline. Mõnes stseenis toimisid meediumid omavahel koostöös suurepäraselt, näiteks teises vaatuses kujutatud õhtusöögil aitas kaamera kasutamine paigutada teatrivaataja melu keskele, samas lavaruumi mitmeks eri kohaks liigendada. Alati ei hakanud väljendusvahendite rohkus aga nii hästi tööle, näiteks keskendusin sedavõrd värssteksti jälgimisele, et lavaline tegevus jäi tagaplaanile.

Krossi tehniliselt keerukad värsid võivad kõrvust mööda minna, seda eriti mänguhoo kõrgenedes.  

Täiesti nõus! Eriti lavastuse alguses ärritas mind kohati viis, kuidas värssteksti ette kanti: küll esitati mõnd kohta liiga kiiresti või rohmakalt, siis jälle rõhutati ülima ilmekusega pea iga lausutud sõna, nii et lõpp-produkt meenutas juba röökimist. Ometi lahtusid need probleemid stseenides, kus laval polnud kogu truppi ja/või muud sigimist-sagimist. Soov ja vajadus oma repliikidega esile tõusta päädis kohati ebaloomuliku esitusviisiga, mistõttu võis tekst jääda arusaamatuks.

Etenduse tekstirohkus ja neljatunnine kestus on vaatajale ülekohtune, eriti olukorras, kus sündmustik ja tundeilm kommunikeeritakse järjepanu verbaalselt, selmet sukelduda vahetult toimuvasse tegevusse. Teksti kärpides oleks suudetud tähelepanu efektiivsemalt hoida ja luua pinnas tõlgenduste rohkuseks.

Ilmselt küll. Ei hakka varjama – täielikult see neljatunnine maraton minu tähelepanu köita ei suutnud. Mõlema vaatuse lõpus tundsin, et tähelepanu hakkab hajuma.

Ometi nendin, et ilmselt aitas teksti terviklikkuse säilitamine kaasa ka tervikliku lavastuse loomisele – kääridega värssteksti kallale minnes võinuks üsna kiiresti hajuda riim või rütm, mispuhul viriseksin ikkagi. Eks maratonil ole ka oma võlu.

Selline lähenemine oleks küll murdnud truudust Jaan Krossi originaaltervikule, ent loonud nauditavama lavastuse.

Kaamera tõi lähedale

Kaamera kasutus oli lavastuse üks tugevamaid osi. See laiendas lavategevust ja tõi paradoksaalsel kombel publiku tegelaskujudele lähemale: intiimne lähivõte, mis võimendas Lo (esietendusel Kristina Preimann) palve haavatavust, kriitiline pilk väikekodanlusele peomelu keskpunktist, eksinud Pagu Tallinna saabumine, mis väljus saalist linnaruumi. Vormiline sarnasus tekib Draamateatri “Mefistoga”, millega on ka ajalooline murdepunkt ühtiv, kuigi perspektiiv on teine. Mõlema lavastuse puhul laiendatakse ruumi lavast kaugemale, tonaalsus on ajastufilmile omaselt mustvalge, kaadrid tähtsamate tegelaste dialoogidest või monoloogidest juhatavad sisse süžee pöördepunktid. Kumbki lahendus on hea näide, kuidas saab kaameratööd sõnateatris eesmärgistatult rakendada.

Pagu kehastamise edasikandumine (Muru, Birnbaum, Vunš, Vendel, Auling ja Ester) andis kursuse meespoolele võrdsema tööjaotuse. Vaatajana ei olnud keeruline ümber häälestuda kuni päris lõpuni – pean selle all silmas tehasesse jõudmist –, kus see võttis aega, sest laval oli nii eelmise kui ka uue pildi Pagu. Kui muidu markeeris stseenis peategelast pintsak ja tekkel, siis tehases ei olnud töölistel enam väliseid erisusi. Tiidu portreteerimine hakkas lõpus kõigi tema kehastajate vahel kokku sulama. Sinna oleks see võinud jäädagi, ent jõuti täisringiga tagasi Muruni. Ometi ei ole Tiit ju enam see, kes alguses, ning kannab kaasas eri faase iseendast, s.t kõiki kuut osatäitjat.

Mind see lahendus ei häirinud – nagu Võsu ka ise eelpool ütleb, sulaski Tiit eri kehastaajte vahel kokku (või hoopis laiali?). Tiidu kui tegelase areng on loomulikult märgatav, kuid iga näitleja võttis üle samast kohast, kus eelmine lõpetas. Teise vaatuse lõppedes võtab Muru küll Tiidu rolli taas üle, aga lahendab selle ju ikkagi teisiti. See oleks tõesti imelik olnud, kui Tiit korraga varasema naerusuu ja rõõmsa meele tagasi oleks saanud.

Pigem oli algusest lõpuni ringlev Tiit tabav detail, kuivõrd pöörlemisel, algusest lõppu jõudmisel oli oluline kaal ka näiteks lavakujunduses.

Kuigi diplomilavastuste põhjal ei saa sugugi mõõta näitlejatudengite potentsiaali, toon välja paar eredat näidet. Kristina Preimanni selge diktsioon ja pehme tämber, häbelik, samas enesekindel olek ning vastuolulisus tema kehahoiakus, näoilmetes ja siseelus tulid kõige tungivamalt läbi. Kui kedagi veel ära mainida, siis Karl Birnbaum oli Paguna kõige vähem pingutatud, sellest tulenevalt ka siiraima mõjuga. Kirikuhärrana suutis tema loomulik, lausa delikaatne koomilisus mind südamest naerma ajada, kui muidu püsis mu ilme etenduse jooksul ehk tõsisena.

Nõus! Kuigi koomikat tasub välja tuua lavastuse puhul tervikuna. Noored näitlejad suutsid naljad väga veenvalt välja kanda ega pakkunud üle. Tabav oli ühtaegu nii poolvarjatud pila rikkurite liiglopsaka eluviisi pihta, mis ilmnes näiteks rohkem ja vähem tähtsate prouade käitumises Pagude korraldatud õhtusöögi ajal, kui kui ka jantlikum nali, näiteks joobnud tudengi kakerdamine.

Kohati paatoslik

Kaks aastat tagasi tõi Lembit Peterson XXX lennuga Theatrumis välja Vilde „Tabamata ime“, mille alustekst on sarnaselt “Tiit Pagule” eesti kirjandusklassiku sulest ning mille kestus isegi poole tunni võrra pikem. Printsi diplomilavastus oli nii tervikuna kui ka näitlejatööde poolest samm kõrgemal. Ometi oli ka siin hetki, kus tegelase karakteristika kaob käest, teksti esitamine muutub võõrastavalt paatoslikuks, traagilise või tõsimeelse taotlusega tegevus kukkub välja tahtmatult koomiline või piinlik. Järgmisena tahaks neid näha tegemas midagi sarnast, nagu XXXI lennu naisüliõpilased Ojasoo-Semperi “72 päevas”, kus sõna on minimaalselt või üldse puudu.

Seniste teatrikogemuste põhjal paistab mulle, et sõnata saavad selle kursuse tudengid täitsa hästi hakkama, näiteks "Ukraina avastamise" puhul olid tantsulised vahepalad pea ainsana päriselt nauditavad. "Tiit Pagu" oli vaatamiskogemusena selgelt eredam, kuid – tahtmata liigselt norida, kuna materjal oligi krõbe – sõnalise teksti esitus jättis siingi vahel soovida. Tahaksin näha tudengeid esitamas teksti siiralt, autentselt, vahetult. Luule puhul ongi seda keerulisem teha, ent vahel jõudsid näiteks Grinberg (minu nähtud etenduse Lo) kui ka Vunš sellele päris lähedale. Etlemist olen väheste kokkupuudete põhjal näinud küllaga – kas midagi on veel pakkuda?

Võib küsida, kas Kross on 21. sajandi noorte jaoks kuidagi oma tähtsust kaotamas, kaugeks jäämas. See võib olla tõsi, kuna Krossi romaanide sisu ja keelekasutus võib üle pea minna nagu tegelikult ka “Tiit Pagu” puhul. See noorusküllane lavastus võib aga kannustada nii mõndagi Krossi loomingule uut pilku heitma. Kuigi see adaptsioon on austusavaldus märkimisväärsele kirjandusteosele ja autorile, siis lavakooli XXXI lennu avanemist ma tunnistada ei saanud.