12.09.2023
KIRJELDUSTÕLGE JA KABAREE
Alissija-Elisabet Jevtjukova ja Greeta Võsu
Eesti Draamateater - "Café Théâtral" (lavastajad Karmo Nigula ja Hendrik Toompere jr)
Vestlus Tartu Uue Teatri terrassil kaks tundi pärast Eesti Draamateatri "Café Théâtrali" laupäevase (09.09) etenduse lõppu
Märkus. Laupäevasel etendusel oli kirjeldustõlge, mida siinkirjutajad, kes on nägijad, paralleelselt vaatamisega kõrvaklappidest kuulasid.
Alissija: Minu meelest oli see põnev, et sa ütlesid, et kui sa õhtul seda vaataks, siis sa läheks peole, aga et pärast tekkis pohmaka vibe. Mul oli täiega pohmaka vibe – ma otsustasin veel prillid pähe panna, sest me olime kõrvaklappidega. Ma mõtlesin mängida sellega, et kuidas ma midagi vastu võtan, kui ma näen vähem.
Greeta: Päikeseprillid?
A: Jaa, ma panin päikeseprillid ja mul tuli nii suur uni. See oli kohutav. Ma panin silmad kinni ja siis oli küll huvitav. Nagu ma mõtlesin kõige selle peale, et kui palju see ikka võtab ära, kui ma ei näe seda pilti. Noh, see pilt ei olnud tead mis meistriklass, selles mõttes, need tantsud ja kõik … Justkui nagu tõmbab kaasa, kui ma seda vaatan, aga otseselt see tegelikult ei võta midagi ära. Et kui kirjeldaja ütleb, et tantsivad stepptantsu, siis ma tean küll, kuidas see välja näeb. Et ma võin ise ette kujutada.
G: Et see ei olnud visuaalselt nii keeruline, on see, mida sa mõtled?
A: Jajah.
G: Mhm. Mul on tunne, et ma ei oska väga selle kirjeldustõlke kohta selles mõttes midagi öelda, et väga raske on pakkuda, mis sõnu ma vajan, et ette kujutada. Ma ei tea neid reegleid, kirjeldustõlke spetsiifikat. See on välja töötatud inimeste poolt, kes teavad sellest rohkem, mina ei ole mõeldud selle vastuvõtjaks. Ma ikkagi nägin samal ajal. Ma panin isegi oma nägemisprillid pähe, et näha veel paremini, sest mulle ei meeldi udu sees olla. See oli veidi meie n-ö eksperimendi või kogemuse mõte, et mõelda sellele, kas see kirjeldus, mida me klappidest kuuleme, klapib sellega, mida me laval näeme.
A: Kas sa seadsid mingi eesmärgi sellega seoses endale? Sest ma läksin lihtsalt vaatama, mis saab. Ma sain alles sinna jõudes aru, et nad ei ole ju kõik pimedad, võib-olla on osa vaegnägijaid või neid, kes näevad halvasti just kaugusesse. Siis ma hakkasin küll märkama mingeid kohti, kus ta kirjeldas ja see ei läinud üldse täppi kuidagi. Näiteks see kujutluspilt: üks kummardab, teine keerutab end tema käe alt läbi. Et kui ma lihtsalt kuulen seda, siis ei saa aru, mis see on.
G: Mul on tunne, et seal on vist raskus sellega, et ei saagi kõike verbaalselt ära öelda, sest tegevus laval toimub kiiremini.
A: Aga see oli ettevalmistatud neil.
G: Nojah.
A: Ehk siis nad oleksid võinud valida veidi parema sõnastuse. Kuigi see oli üks vähestest kohtadest, enamasti olid ikkagi võrdlemisi lihtsad asjad, et "kiilakas mees vaatab teda kurva pilguga" vms.
G: Seal tekkisid ka mingid humoorikad hetked, kui näiteks “konservatiivse välimusega mees” tuleb lavale. Et sel on mingi naljakas hinnangulisus … Või et “petetud naine lahkub lavalt”, siis ma ka muigasin. Mul on tunne, et teised, kes olid mu kõrval ja kellel ei olnud klappe, ei muianud, aga mina sain klappidest lisahuumorit. Selles mõttes oli lahe.
A: Mulle tundub, et kui stereotüübist lähtuda, siis ikka sul tekib see kujutluspilt, kui sa mõtled konservatiivse vanema mehe peale, siis see on täpselt see. Ei pea ütlema, et ta on hallis ülikonnas ja sirge seljaga ja närtsinud näoga.
G: Mul on jällegi küsimus, et võib-olla meil tekib, aga kas me saame öelda, et kõigil tekib see sama pilt, kui öeldakse konservatiivne välimus. See ongi raske. See kirjeldustõlge ikkagi töötas baastasandil, aga sel on kindlasti väga palju arenguruumi. Mis minu jaoks oli probleem tehnilise lahenduse suhtes, oli see, et ma kogu aeg kruttisin volüüminuppu, sest vahepeal, kui muusika mängis ja tõlkija rääkis, siis ei kuulnud üldse hästi. Võib-olla saab tulevikus tehniliselt niimoodi kalibreerida, et ei peaks kruttima.
A: Samas kui olid need valjud hetked, siis ma mõtlesin, et selle lavastuse kontekstiga see läks hästi kokku. See oli täpselt see, mida sa peol kuuled, kui mingi sõber räägib sinuga. Et pooli sõnu ainult kuuled. See oli naljakalt sobiv efekt sinna. Ma kohkusin sellest, kui alguses ta hakkas kirjeldama kõike, mis lavakujundus on eesriide taga. Ma ei pannud üldse pilti kokku. Ma ei tea, kas sa üldse jõudsid selleks ajaks.
G: Jaa, ma kuulasin seda küll. Ma ei saanud ka tegelikult alguses aru vist, et me valmistume juba viisteist minutit enne etenduse algust ette, sest see kirjeldus võtab aega. Aga mul endal ongi väga halb visuaalne mõtlemine.
A: Minul ei ole. Aga ma ei olnud üldse kaasas. Ma jätsin meelde selle, et neljal inimesel on traksid ja et sellel petetud naisel oli hõbekleit maani. Midagi muud ma ei salvestanud üldse. See mulle üldse ei sobinud, et tossu ja valguse muutust ta mainis alles lõpus. Siis ta ütles esimest korda, mis valgus on. Ja et seal on see udu. Ja mul oli nii kurb, sest see oli nii ilus. Just kõige põnevamad detailid, atmosfääri loovad detailid jäid mainimata.
Aga näiteks, kuna kleidid olid nagu olid … ehk siis mitte väga tasemel, siis oli põnevam silmad kinni vaadata. Aga siis hakkas tekkima uni. Kui nad midagi tegid, tantsisid, siis oli põnev silmad lahti teha.
G: Räägiks lavastusest üldiselt, sest ma kardan vist öelda kirjeldustõlke kohta midagi. Lavastuse kohta seda, et mul olid suhteliselt madalad ootused, sest ma ei olnud sellest väga palju head kuulnud ja ma kartsin, et see on madal meelelahutus. Alguses mulle jäigi selline mulje, aga mida rohkem sellesse sisse elasin, seda lõbusam mul oli. Mul oli lihtsalt lõbus olla, naeratus suul … Vahepeal jaburad pakuvad mulle rahuldust. Saan lõdvaks lasta. Mul on tunne, et see oli selle lavastuse point. Küll mainiti poliitilisi seikasid ja mingeid sotsiaalkriitilisi toone oli seal ka, et tee tööd, kui oled nukker, ja osta väekive ja mehel ei ole käsi, sest ta käperdas liiga palju kõiki. Et need ideed olid seal sees, aga nende lahkamine ei olnud oluline selle lavastuse kontekstis, vaid oluline oli nendega toimetulemine – see, kuidas tekitati endale see pelgupaik, kus nad hakkasid tantsima ja laulma ja nalja tegema. Mulle see vist ikkagi sümpatiseeris, sest ma ise kaon nendesse sotsiaalkriitilistesse mõtetesse täiega ära ja vahepeal ei oska endale seda pelgupaika tekitada. See lavastus tekitas pelgupaiga ja murevaba keskkonna, samas mitte eitades välist maailma. Samal ajal nad ikkagi nentisid, et me ei saa põgeneda täielikult ja tegelikult on ikka raske. Me võime laulda ja olla koos, aga see ei tähenda, et kui me läheme siit uksest välja, siis meil on sellepärast tohutult palju kergem. Aga et ongi mingisugune viiv, kus saab korraks, naerda ja lõbutseda.
A: See, mis sa enne ütlesid, et sa kartsid, et see oli madal meelelahutus. Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on ju nii-öelda madala meelelahutuse point, et kui sa viitsid ja tahad, siis sa leiad täiega neid teisi kihte, tasandeid, millega kaasa mõelda. Ükskõik, mis Hollywoodi filmid – kõigil on ju mingid moraal. Aga kui sa nüüd mainisid seda pelgupaika, et lihtsalt tantsida, laulda ennast vabaks neist muremõtetest, siis sellega mina ei samastu. Mulle tundus, et nad ise ei nautinud seda väga palju. See suvi ma lavastasin laagrinoortega lavastust nädala ajaga. Nad kirjutasid ise ühe laulu, tegid ise tantse ja võrdlesin, et nad tegid seda palju paremini kui siin, noh, et need laulusõnad, ma ei tea, kes neid kirjutas…
G: Seal oli päris palju neid. Ma vaatasin neid autoreid.
A: Et ei pea oskama laulda või tantsida selleks, et vabaks lasta, aga nad ei läinud sellesse vaibi sisse minu jaoks. Kui mina lähen kuskile peole, karaokesse, siis ma ikka tõmblen hulluks ennast, aga võib-olla ma lihtsalt olengi imelikum.
G: Erinevus on jah selles vist, et sinu jaoks minek hullusesse on teine teekond, kui on Draamateatri näitlejatel. Et kui kaugele nemad ühe lavastuse jooksul jõuavad, kui kaugel see nende hullus on. Algpunktid on juba erinevatel kaugustel.
A: Seda küll, aga nüüd, kui mõelda tagasi sellele, et sa ütlesid, et kui sa õhtul vaataks seda, siis sa tahaks peole minna, siis mind jättis täitsa külmaks peo vibe selle puhul. See oli nagu peo fake’imine, kuidagi nagu need peod, et lähme lõbutsema, aga kõik istuvad telefonides ja joovad õlut.
G: Okei, aga samas, kas sul on ka midagi–
A: –head öelda?
G. Ma mõtlen selle peosituatsiooni simuleerimise osas, kas on midagi, mis sulle ka meeldis?
A: Algus mulle väga meeldis, just selle vabaduse osas. Publikuga rääkimine tõmbas sisse, jällegi millestki mul jäi täiega puudu. Nüüdseks ma ootan teatrilt enamat kui nähtuste pealiskaudset stereotüübipõhist representeerimist. Ma ise tundsin seda hinnangulisust väga mõtetes. Samas ma tundsin mugavalt ennast päikeseprille pähe pannes, ma tundsin mugavalt ennast pead tugitooli äärele visates... Et võib-olla ta ikkagi mõjutas vabastavalt seda tunnet just. Aga ikkagi oleksin oodanud rohkem päris burleskilisust.
G: Et nad oleks kabareelikkusega kaugemale käinud? Et see jäi PG-13 levelile? Kuigi tollel hetkel, kui Karmo Nigula tõmbas endal püksid ära ja tal olid stringid, siis see oli küll lahe.
A: See oli väga nunnu.
G: Draamateatrit seda tegemas näha oli lahe.
A: No ma ei saa lihtsalt hinnata seda, et oi, Draamateater teeb selliseid asju nüüd, ma vaatan pigem terviku kontekstis. Et kui sa tahad näha kabareed, miks sa lähed Draamateatrisse seda vaatama? Mine päris kabareesse ja saad päris elamuse.
G: Kas sul olid mingid rollid, mis sulle väga meeldisid?
A: Tead, ma vaatasin ja imetlesin Niinemetsa. Ma pole kunagi fänn olnud, aga midagi tal nagu ikka on, kas näos või liikumises, aga teda on väga mõnus lihtsalt jälgida.
G: Ja ta isegi ei öelnud midagi. Minu jaoks oli elamus Ülle Kaljuste laulmas seda Tina Turneri laulu. Lavastuses oli palju neid hetki, kus need n-ö vanema generatsiooni naisnäitlejad hullasid, see oli lahe! Mulle meeldis laval näha seda, et on minu ema ja minu vanaema vanuses naised, kes on hästi vabad. Täielikult vabad nad ei saaks olla, aga just see, et nad saavad tantsida, olla seksikad, olla nõmedad ja öelda halvasti, olla robustsed. Feministlikus mõttes see andis mulle elamuse. Mul olid vahepeal külmavärinad, kui Ülle Kaljuste laval hullas, sest ma ei näe seda piisavalt. Jah, ma lähen vaatama “Scream Boxi” ja Liisa Saaremäel rokib ja püherdab põrandal, aga et ma ei näe seda vanemate naiste puhul. Ma juba hindan seda iseenesest.
A: Mina nägin selles fenomenis rohkem lavastajat. Ma ei näinud, et näitlejat ennast oleks seal. Ma oleks tahtnud, et näitlejad naudiksid seda, just selle kabareevormi puhul.
G: Ma selles mõttes ei nõustu, mulle näis, et nad ikkagi nautisid nii palju, kui nad said nautida. Mingi kramp neil võis olla selle ebakonventsionaalsema vormi pärast, aga see võib-olla ei vabanda …
A: Ei vabanda ikka. Kaua nad on seda mänginud?
G: Talvest. Detsembris oli esikas.
A: No … okei.
G: Üldiselt, mis sa arvad, kes on see publik, kes peaks Tallinnas seda minema algaval hooajal vaatama, kui üldse?
A: Oi jumal, selline küsimus. Mis sa ise vastaks?
G: Ma tean, et mu ema läheb seda vaatama, mul on aimdus, et talle väga meeldib. Mis ma mainisin nende vanemate naiste kohta laval elu nautimas … Minu jaoks oli see elu nautimine, isegi, kui seal on törts melanhooliat juures, inspireeriv. Ma vist tahakski – ma vihkan seda terminit keskealiste naiste teater, aga see on seda minu jaoks. See lavastus on nagu kontrast nendele teostele, mis on näiliselt intellektuaalsed, aga mis tegelikult lõpuks on pseudointellektuaalsed. Nad ei üritanud siin minu meelest olla miski, mida nad ei ole. Ma mõtlen just nagu sisulises mõttes, et nad ei pannud endale eesmärki olla tohutult sügavad. Mulle meeldib see vist. Seda tohutut sügavust püütakse hästi palju teha, aga vahepeal see ei õnnestu. Nemad ei püüdnudki.
A: Okei, sügavust ei peagi, aga ma mõtlen neile väga puhastele stereotüüpidele, mis on tegelikult juba veidi aegunud. Me oleme neist juba aastaid aastaid rääkinud, et see konservatiiv, kes kõige rohkem karjub, on ise gei ja et see haldjanaine on ka …
G: … kapitalist.
A: See on küll midagi natuke teistsugust sinna Draamateatri repertuaari, mõnus, värviline, hoogne. Ma tegelikult täiega elasin kaasa, kui olid laulud. Tegelikult ma olin ikkagi kaasas lõpuni ja ma ei tahtnud ära minna, ei olnud liiga tüdinud ega seda tunnet, et vastik on. See tegelikult on nii hea hinnang juba.
09.09.2023Markus Laanoja
Stseen Netti Nüganeni lavastusest "Müüt: päeva äärel". Foto: Alana Proosa
Saatsime Markuse kriitikat kaevandama. Vaadake, mis välja tuli.
Tema pikad sõrmeküüned kraabivad mullakoorikut ja ta õhkab tulipunaselt, lõõtsub ägedusest, keeb.
Lavastus põimib reaalsust ja fiktsiooni, selle peategelane väljub maakoorest. Lavastaja põimib omavahel müüte, tsirkust ja suurejoonelist vaatemängu.
Nüganen koorub etenduse alguses savi seest, keha katmas vaid üksikud niidid.
Lavastuse peategelane on üks pseudoarheoloog, ütleme fiktiivne arheoloog. Ega ta seal faktilise täpsusega ei tegele. Võiks rohkem hustle’ida ja nihverdada mingites olukordades.
Meisterliku kompositsiooni ja etendajatööga pseudoarheoloogiline uurimus.
Leidnud pinna. Ugri 2000?
Kokku jooksnud nii palju erinevaid liine. Narratiiv on pikkade prooviperioodide käigus ühtseks tervikuks peenhäälestatud. Mingisugune selline olukord laval, kus sa tunnetad nii mineviku olemasolu, nii oleviku olemasolu kui ka tuleviku olemasolu. Loomingus on koos toores vahetus ning samas väga suur doos teatraalsust ja komponeeritust.
Esimene osa on peaaegu selline uurimuslik. Esemeid maa seest, liiva seest. Siin maailmas tuleb asju kasutada. Edaspidine sõltub leivategijast endast. Tabab mingit sotsiaalset või eksistentsiaalset närvi.
Sealt inspireeritud selline kontserdiosa, ma ütleks isegi. Tunnetuslikum, intuitiivsem ja kogemuslikum osa. Tundub, et näitleja kopsud laotuvad ribadena põrandale laiali. See on siis heavy metal, nagu death metal täpsemalt. Afekt on [---] kõige magusam tunne.
Äkki hoopis ookeanis olla.
08.09.2023
JAGA JA MÄLETA
Greeta Võsu
Ekspeditsioon / Kanuti Gildi SAAL - "Divide et Impera*jaga ja valitse" (lavastaja Jarmo Reha)
Mälupildid ja -kohad, kus ma käisin oma peas Jarmo Reha lavastuse “Divide et impera” etenduse ajal 6. septembril 2023.
Ehituskonstruktsiooniga ümbritsetud Tartu Maarja kirik. Foto: Ivo Kruusamägi
Kirjandusõhtud Tartu Kirjanduse Maja saalis. Foto: Siim Lill
Noortekoguduse Majakas muusikaline jumalateenistus. Mitte kujutatud konkreetne üritus, aga analoogne, kuhu kord Toompea tänaval sattusin. Foto: Toompea koguduse kodulehekülg
Margus Kasterpalu lavastuse “Meeletu” etendus Saueaugu Teatritalus, Pääru Oja isehakanud prohveti rollis. Foto: Rebecca Parbus
Semiootika osakonna auditoorium 316 Jakobi 2 hoones. Foto: Tartu Ülikooli IT viki
Ettevõtja ja pangandustegelase Indrek Neivelti vestlusõhtu Tallinna Jaani Koguduses. Foto: EELK Tallinna Jaani Koguduse kodulehekülg
PS! Õigemini ei saanud mulle meenuda see hetk ise, kuna sellele ma tunnistajaks ei olnud, vaid vanaema sünnipäev, kus oli arutluse all, miks see vestlus kirikus toimub. Ütlesin naljaviluks, et kapitalism on uus religioon, aga keegi ei saanud sellest aru.
Andres Mähari monoloog Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuse “Ühtne Eesti Suurkogu” salvestusest. Kuvatõmmis: Youtube
See moment laulupeolt aastal 2019. Foto: erakogu
Universaal Universumi pood. Mitte üks konkreetne, vaid nende pood kui selline. Foto: Tartu Kaubamaja kodulehekülg
Minu ristimine Tallinna Kaarli Kirikus 2000ndate lõpul. Foto: erakogu
08.09.2023Killu Issak ja Greeta Võsu
Endla Teater - "Linda Vista" (lavastaja Andres Noormets)
Greeta: jou killu! ma olen suht haige ja ei jaksa suga teatri tulla. aga karin käskis saata sulle küsimused, et sul üksi raske kirjutada ei oleks (ma tean et sa noor aga tubli!!!!)
Killu: ahjaa tänksu! no pole ullu, küll hakkama saame, pigem saa sina ikka kiiresti terveks, joo teed meega ja tõmba ruttu normiks. ses suhtes, et tundsin vist jah veidi too õhtu, et mina kui 21-aastane ei kuulu otseselt (loodetavasti veel pikalt) selle lavastuse sihtgruppi, kuid sellegipoolest mul midagi hullu ka kobiseda pole. põnev oli ikka, sest see 3h10min ei kestnud üldse nii pikalt, kui alguses kartsin: tempo oli hea ja keskealised möllasid tublisti minna XD natuke vist nagu ameerikapärane, ent eestindatud kirgede torm või mõni mehhiko seep aint et ühe keskealise luuseri versioon (nagu ma ei pane puid haha nad ise ütlesid seal talle a la et keskealine luuser või kilpkonn vms). aga nagu samas olid seal (nagu teatris ikka eks) väga elulised ja tegelikult kohati väga kurvad ning rusuvad teemad, mille üle mul on hea meel, et neile ka valgust heideti. pmst aru sain, et peaks olema komöödia, aga vaheajale minnes oli pigem maseka tunne peal kui et kõht naerust kõver vms. nt suht aktuaalne probleem oli vist et kuidas kahjuks meeste seas psühholoogilise abi otsimine on tabuteema, ehkki nemadki võivad seda täpselt samamoodi vajada neil keerukatel aegadel. (pigem võiks ju otsida enesele natuke abi, kui destruktiivselt mõjuda enesele ja teistele. võino eks see kehti kõigile??)
G: aga kas ratta parimad aastad on tõesti seljataga???
K: ei, seda ma ei usu. võibolla tõesti on tal seljataga üks suur ja oluline etapp elus, kus peaks olema n-ö kõik saavutatud, mille kaudu ta enamiku oma elust enest identifitseerinud on. kui see kõik ühel hetkel kaob, siis ongi inimene ennast kaotanud, ta pole leidnud oma tegelikku kutsumust või pole suutnud ennast teostada unistuse karjääriga, tal ei ole enam peret, kellega olla seotud, ja ongi vist käes see hirmus, peljatud ning kõrvaltvaatajale korralikult kentsakas “keskeakriis”. aga sellegipoolest – kui ratta lugu algabki sealt staadiumist, ühe epohhi lõpust ja teise algusest, siis ju alles hakkab põnevaks minema. nii et ei, praegu ütlen küll oma nooruse naiivsuse pinnalt, et need “parimad aastad” ei saa kunagi seljataga olla lol
G: millised on kõige absurdsemad vahepeatused tema "enese-taasleidmise-teekonnal"?
K: mis minu jaoks tegi asja absurdseks, oli seal see ebaterve ja kahjuks üsna eluline lõputu haiget tegemise nõiaring. keegi A jäetakse maha – ta saab haiget. siis haigetsaanu A läheb kokku uue fantastilise inimesega B (kes on samuti lahutatud) ja teeb talle (täiesti tahtmatult) haiget. siis A liigub edasi ja skoorib omale uue imelise inimese C (kes on samuti just lahku läinud ja katki). A on täiesti õnnelik ja armunud, kuni “karma” ta kätte saab ning hoopis C tema maha jätab. ja ma pakun, et ega ta siis ju ennast tegelikult ei leia sellise lahmimise ja “ürgsete impulsside” najal tegutsemise kaudu. samas kui mõelda, et kui A tegelebki hingelt katkisena ühest suhtest teise hüppamisega, et saavutada teiste kaudu isiklik õnn, rahu ja leida taas oma identiteet näiteks elukaaslase ja isana, siis seda eneseteostust ja isiklikku rahu ta ikka ei leia, kui eelnevad (uus chikk ja oodatav laps) talt uuesti ära võtta. ja siis ta on uuesti alguses tagasi.
no ja kindlasti jääb vist noorte jaoks absurdseks karaokebaar, kus keskealised ennastunustavalt hingest kõik välja laulavad või siis kui nad tänapäevaste popikate lugude saatel rajult diskotavad, õlpat kaanivad (ja veipi kimuvad) ning seejärel enesele kuuks ajaks hingesugulase leiavad. maitea lege vennad ikka hahaha
G: mis stseeni ajal sa kõige rohkem naersid muidu?
K: naersin vist kõige rohkem nõuandmise stseeni ajal, kus ratta sõber üritas talle nõu anda seoses sellega, et kas ta peaks juliale abieluettepaneku tegema või enda puuküürniku minni naiseks võtma ja tema last kasvatama … no ühesõnaga see oli lihtsalt nii jabur, ent inimlik ja heas mõttes totter, sest no mingit konkreetset nõu nagu ei tulnud, ainult üks suur häma ja mull nagu osadel inimestel vist kipub tulema.
G: a kes sinu meelest tegi parima rolli?
K: ma ei teagi … tegelaskujudest tundus kõige mõistlikum ja siiram julia, kes lõpuks oli ainuke vaimselt terve ja tasakaalukas inimene või kes vähemalt oskas enda emotsioonidega toime tulla ja endast lugu pidada seal katkiste ja keeruliste inimeste sasipuntras. aaa ja siis see ratta ülemus/fotopoe omanik oli ka üks väga creepy ja kummaline kuju, keda küll ise ei tahaks tunda, aga saalis turvalises kauguses istudes oli suht naljakas isegi. aganoh lõpus ikkagi õõvastav ka, ma olen suht kindel et sulle ei meeldiks ja sa oleksid kettasse läinud haha
G: millised ameerika keskklassi mured on samad nagu eesti keskklassil? aga erinevad?
K: nagu ka vestlusringist hiljem kuulsin ja aru sain, siis võeti küll ette ameerika autor, aga näidendist visati võimalikult palju välja elemente, mis eestlasi ei kõnetaks, ja tundub, et sellega saadi hästi hakkama … ainukesed asjad, mis reetsid, et tegemist on väliskirjanikuga, olid, et eesti keskklassil pole vist basseine kortermajaga kaasas ja et minni pole väga populaarne esnimi…(lol samas mu enda nimi on killu niiet maitea haha)
G: on meil veel lootust?
K: seda ma ei tea. võiks ju olla, teisiti nagu ka ei saa … nagu nad ise seal toonitasid, et tuleb kinni haarata igast õnne hetkest, mis sul on B)
Markus Laanoja
Tallinna Linnateater / EMTA lavakunstikooli XXXI lend - "Tiit Pagu" (lavastaja Jaak Prints)
Vahel juhtub nii, et mõni kriitikatiimi on mõnd lavateost juba enne festivali kajastada jõudnud. Miks siis hakata üksinda tühjast kohast ponnistama, kui saab hoopis dialoogi astuda? Seega saab alljärgnevalt lugeda minu täiendustega versiooni Greeta artiklist*, mis eelmise aasta oktoobris Eesti Päevalehes ilmus.
*Greeta artikli tekst on esitatud kaldkirjas.
Noorte näitlejate “Tiit Pagu” on austusavaldus märkimisväärsele kirjandusteosele ja autorile
Greeta Võsu
Salme kultuurikeskuse suurele lavale jõudis üllatuslikult Tallinna Linnateatri ja lavakunstikooli XXXI lennu koostöös Jaan Krossi värssromaanil põhinev lavastus “Tiit Pagu”. Lavastaja ja üks lennu juhendajaid Jaak Prints ütles kultuurisaates “OP” (6.10), et Krossi teose esmakordsel lugemisel avanes tekst talle elaval viisil, mis võiks kanduda lavavormi. Sarnaselt tundsin ka mina “Tiit Pagu” lugedes, kui see 2020. aastal ilmus, ent pidasin seda keeruliseks ülesandeks nii värsi draamakeelde seadmise kui ka lahtise lõpu tõttu. Kuna ma ei uskunud, et keegi võiks lähitulevikus seda materjali lavastada, oli mu üllatus selle võrra suurem, kui kolmanda kursuse esimene diplomilavastus välja kuulutati.
Noor sotsialist
Tiit Pagu on noor korporant, kes on oma kaaslaste seas tunnustatud ja eelduste poolest heal positsioonil. Ta kiindub tudengineiusse, Lo Tarvelisse, kelle sotsialistlikud vaated juhivad Pagu keerulisse ja kriminaalsesse rägastikku. Nagu viitab ka peategelase nimi, peab ta pugema pakku. Varjudes leiab ta end süüvimas sotsialistlikku ideoloogiasse ja peagi jõuab ta tööle tehasesse Nõukogude okupatsiooni koidikul. Lugu jääb seisma ajaloo künnisel.
Peale Krossi meisterliku keele väärib tekst lavastamist, sest haakub tänapäevaste ideoloogiliste tendentsidega: sotsialismi atraktiivsusega noorele põlvkonnale.
Kas lavastus pole siiski laiemalt aktuaalne? Nõustun igati tähelepanekuga, et sotsialistlikud vaated on tänapäeval eriti noorte seas üha enam teemaks, isegi kui nende järgi ilmtingimata ei elata. Mulle paistab, et ka Eestis (kui postsotsialistlikus riigis) on küsimus päevakajaline ning tohutu taak vaikselt sulamas, nt pühendas Müürileht juba mõni aasta tagasi ühe numbri vasakpoolsusele ning Sirbi veergudelt saab aeg-ajalt lugeda kokkuvõtlikke tekste sotsialistlikest (võtme)tekstidest. Teemad on ääri-veeri jõudmas tõsisesse ühiskondlikku diskussiooni.
Aga veel enam, "Tiit Pagu" ei räägi üksnes sotsialismist. See räägib ilmajäetusest, vaesusest ja rahalisest ebavõrdsusest, polariseeritusest, vihast ja pettumusest. Lavastus toob ilmekalt välja needsamad põhjused, mis kujundavad ühiskondlikku elu tänini, kuigi vastandlikud poliitilised jõud pole enam ilmtingimata samad.
See tendents mõjutab Tiitu, Tarvelit ja teisigi tegelasi. Tõdeda tuleb, et (ekstreemse) vasakpoolsuse levik Y-põlvkonnas on rohkem omane riikidele, kus sotsialistlikku režiimi ajalooliselt ei ole olnud, nagu Ameerika Ühendriikides või Suurbritannias. Uuringu “Left turn ahead?” (Institute of Economic Affairs) kohaselt nõustub 75% Suurbritannia noori väitega, et sotsialism on hea mõte, kuid see on minevikus ebaõnnestunud, sest see oli halvasti korraldatud. Printsi lavastuse teemakäsitluses sotsialismile hinnagu andmiseni ei jõuta, kuna riigikorra reaalsust veel ei tuntud.
Sellega olen nõus, algtekst saab ka selle jaoks vist liiga ruttu läbi. Samas võib minu arvates väita, et kapitalismile antakse hinnang küll, ja võrdlemisi negatiivne hinnang pealekauba.
Koolitööle omaselt on letti pandud kõikvõimalikud oskused: lavakõne, laul ja tants, pillioskus ja lavavõitlus, füüsiline plastika ja komöödiavõttestik, kaameratöö ja lausa lavaehitus (või õigemini lava lahtiehitus).
Aga mida “tegelikult” lahti ehitatakse? Pöörlev ringikujuline platvorm, mis laval asetseb, omandab lavastuse käigus mitmeid tähendusi: Tiidu vanemate uhke kodu, Tiidu enda üliõpilaskorter, Lo perekonna kesisemad eluruumid; lava tükkideks võtmine algab siis, kui tegevus toimub vabrikuks. Seega kannavad vabrikutöölised, kelle sotsialistlikud vaated selgelt nähtavale tulevad, lahti mitte üksnes kapitalistlikku tehast, vaid justkui terve ülejäänud ühiskonna võrdkuju. Ühes varalise ebavõrdsuse ning raske majandusliku olukorra inimlike mõjude kujutamisega antakse seeläbi kõlapind päris teravale sõnumile.
Peab tunnistama, et kohati ajas selline rohkus pea pööritama ning läbinähtavus pani muigama.
Minu jaoks oli eriti algusel selline efekt, pean silmas pooletunnist lööklaulukontserti. Aga muigasin ka seepärast, et kohati olid laulud ja nende esitused tõsiselt naljakad! Kahtlemata oli selge, et lavastust luues taheti kõik letti laduda, kuid omamoodi täitis see ka lavastuslikult olulist eesmärki, aidates tekitada illusiooni 1930ndate kõrgklassi toretsevast eluviisist ning andes edasi nooruslikku vahvust. Lisaks olid esitused minu arvates igati veenvad – ainult korra kerkis laule kuulates silme ette kujutluspilt Sõnajalgadest.
Laval on ohtralt meediume, mis kohati teineteist matavad ja ei jõua alati harmoonilise dialoogini. Selle all pean silmas värsi ja tegevuse suhet. Stroofid muutuvad vaid taustaks toimuvale, sest enamiku aega edastab teksti keegi, kes on väljaspool situatsiooni.
Sellega ei taha hästi nõus olla. Hoopis hindasin väga loodud mitmehäälsust, kus n-ö jutustajana said sõnaõiguse erinevad tegelased. Võttes arvesse, et tegevuste keskmes on muuhulgas näiteks linnapea, praost ja suured ärimehed, oli selline täiendus ka väga loogiline: toimuvast olekski ilmselt räägitud mitte ainult kinnistes salongides, vaid ka teenijate ja autojuhtide vahel. Seeläbi hakkasid vaatepunktid üksteisega suhestuma, kõrvuti asetati väline ja sisemine ning nende vahel tekkiv kontakt elavdas allikmaterjali.
Kui see peakski konteksti või kommentaarina toimima, siis tekib küsimus, miks on hetki, kus kõne ja tegevus on dissonantsis, näiteks jutustaja ütleb “Lo naeratab”, kuid etendaja ilme ei muutu. Kas see on vastuhakk narratiivile? Siis võiks sellega veelgi kaugemale minna ja struktuuri rohkem murda.
Mind häirisid pigem just vastupidi need kohad, kus lühikesed remargid kommenteerisid seda, mis niigi ilmselge. Noh, näiteks "Nad seisavad".
Dissonantsi funktsioonile ei saanud ise ka päris täpselt pihta. Vahel näis see olevat koomiline võte, vahel... apsakas? Ilmselt oli ka hetki, kus ma teksti ja tegevuse lahkhelisid tähelegi ei pannud, kuna kõike hoomata võis olla tõesti keeruline. Mõnes stseenis toimisid meediumid omavahel koostöös suurepäraselt, näiteks teises vaatuses kujutatud õhtusöögil aitas kaamera kasutamine paigutada teatrivaataja melu keskele, samas lavaruumi mitmeks eri kohaks liigendada. Alati ei hakanud väljendusvahendite rohkus aga nii hästi tööle, näiteks keskendusin sedavõrd värssteksti jälgimisele, et lavaline tegevus jäi tagaplaanile.
Krossi tehniliselt keerukad värsid võivad kõrvust mööda minna, seda eriti mänguhoo kõrgenedes.
Täiesti nõus! Eriti lavastuse alguses ärritas mind kohati viis, kuidas värssteksti ette kanti: küll esitati mõnd kohta liiga kiiresti või rohmakalt, siis jälle rõhutati ülima ilmekusega pea iga lausutud sõna, nii et lõpp-produkt meenutas juba röökimist. Ometi lahtusid need probleemid stseenides, kus laval polnud kogu truppi ja/või muud sigimist-sagimist. Soov ja vajadus oma repliikidega esile tõusta päädis kohati ebaloomuliku esitusviisiga, mistõttu võis tekst jääda arusaamatuks.
Etenduse tekstirohkus ja neljatunnine kestus on vaatajale ülekohtune, eriti olukorras, kus sündmustik ja tundeilm kommunikeeritakse järjepanu verbaalselt, selmet sukelduda vahetult toimuvasse tegevusse. Teksti kärpides oleks suudetud tähelepanu efektiivsemalt hoida ja luua pinnas tõlgenduste rohkuseks.
Ilmselt küll. Ei hakka varjama – täielikult see neljatunnine maraton minu tähelepanu köita ei suutnud. Mõlema vaatuse lõpus tundsin, et tähelepanu hakkab hajuma.
Ometi nendin, et ilmselt aitas teksti terviklikkuse säilitamine kaasa ka tervikliku lavastuse loomisele – kääridega värssteksti kallale minnes võinuks üsna kiiresti hajuda riim või rütm, mispuhul viriseksin ikkagi. Eks maratonil ole ka oma võlu.
Selline lähenemine oleks küll murdnud truudust Jaan Krossi originaaltervikule, ent loonud nauditavama lavastuse.
Kaamera tõi lähedale
Kaamera kasutus oli lavastuse üks tugevamaid osi. See laiendas lavategevust ja tõi paradoksaalsel kombel publiku tegelaskujudele lähemale: intiimne lähivõte, mis võimendas Lo (esietendusel Kristina Preimann) palve haavatavust, kriitiline pilk väikekodanlusele peomelu keskpunktist, eksinud Pagu Tallinna saabumine, mis väljus saalist linnaruumi. Vormiline sarnasus tekib Draamateatri “Mefistoga”, millega on ka ajalooline murdepunkt ühtiv, kuigi perspektiiv on teine. Mõlema lavastuse puhul laiendatakse ruumi lavast kaugemale, tonaalsus on ajastufilmile omaselt mustvalge, kaadrid tähtsamate tegelaste dialoogidest või monoloogidest juhatavad sisse süžee pöördepunktid. Kumbki lahendus on hea näide, kuidas saab kaameratööd sõnateatris eesmärgistatult rakendada.
Pagu kehastamise edasikandumine (Muru, Birnbaum, Vunš, Vendel, Auling ja Ester) andis kursuse meespoolele võrdsema tööjaotuse. Vaatajana ei olnud keeruline ümber häälestuda kuni päris lõpuni – pean selle all silmas tehasesse jõudmist –, kus see võttis aega, sest laval oli nii eelmise kui ka uue pildi Pagu. Kui muidu markeeris stseenis peategelast pintsak ja tekkel, siis tehases ei olnud töölistel enam väliseid erisusi. Tiidu portreteerimine hakkas lõpus kõigi tema kehastajate vahel kokku sulama. Sinna oleks see võinud jäädagi, ent jõuti täisringiga tagasi Muruni. Ometi ei ole Tiit ju enam see, kes alguses, ning kannab kaasas eri faase iseendast, s.t kõiki kuut osatäitjat.
Mind see lahendus ei häirinud – nagu Võsu ka ise eelpool ütleb, sulaski Tiit eri kehastaajte vahel kokku (või hoopis laiali?). Tiidu kui tegelase areng on loomulikult märgatav, kuid iga näitleja võttis üle samast kohast, kus eelmine lõpetas. Teise vaatuse lõppedes võtab Muru küll Tiidu rolli taas üle, aga lahendab selle ju ikkagi teisiti. See oleks tõesti imelik olnud, kui Tiit korraga varasema naerusuu ja rõõmsa meele tagasi oleks saanud.
Pigem oli algusest lõpuni ringlev Tiit tabav detail, kuivõrd pöörlemisel, algusest lõppu jõudmisel oli oluline kaal ka näiteks lavakujunduses.
Kuigi diplomilavastuste põhjal ei saa sugugi mõõta näitlejatudengite potentsiaali, toon välja paar eredat näidet. Kristina Preimanni selge diktsioon ja pehme tämber, häbelik, samas enesekindel olek ning vastuolulisus tema kehahoiakus, näoilmetes ja siseelus tulid kõige tungivamalt läbi. Kui kedagi veel ära mainida, siis Karl Birnbaum oli Paguna kõige vähem pingutatud, sellest tulenevalt ka siiraima mõjuga. Kirikuhärrana suutis tema loomulik, lausa delikaatne koomilisus mind südamest naerma ajada, kui muidu püsis mu ilme etenduse jooksul ehk tõsisena.
Nõus! Kuigi koomikat tasub välja tuua lavastuse puhul tervikuna. Noored näitlejad suutsid naljad väga veenvalt välja kanda ega pakkunud üle. Tabav oli ühtaegu nii poolvarjatud pila rikkurite liiglopsaka eluviisi pihta, mis ilmnes näiteks rohkem ja vähem tähtsate prouade käitumises Pagude korraldatud õhtusöögi ajal, kui kui ka jantlikum nali, näiteks joobnud tudengi kakerdamine.
Kohati paatoslik
Kaks aastat tagasi tõi Lembit Peterson XXX lennuga Theatrumis välja Vilde „Tabamata ime“, mille alustekst on sarnaselt “Tiit Pagule” eesti kirjandusklassiku sulest ning mille kestus isegi poole tunni võrra pikem. Printsi diplomilavastus oli nii tervikuna kui ka näitlejatööde poolest samm kõrgemal. Ometi oli ka siin hetki, kus tegelase karakteristika kaob käest, teksti esitamine muutub võõrastavalt paatoslikuks, traagilise või tõsimeelse taotlusega tegevus kukkub välja tahtmatult koomiline või piinlik. Järgmisena tahaks neid näha tegemas midagi sarnast, nagu XXXI lennu naisüliõpilased Ojasoo-Semperi “72 päevas”, kus sõna on minimaalselt või üldse puudu.
Seniste teatrikogemuste põhjal paistab mulle, et sõnata saavad selle kursuse tudengid täitsa hästi hakkama, näiteks "Ukraina avastamise" puhul olid tantsulised vahepalad pea ainsana päriselt nauditavad. "Tiit Pagu" oli vaatamiskogemusena selgelt eredam, kuid – tahtmata liigselt norida, kuna materjal oligi krõbe – sõnalise teksti esitus jättis siingi vahel soovida. Tahaksin näha tudengeid esitamas teksti siiralt, autentselt, vahetult. Luule puhul ongi seda keerulisem teha, ent vahel jõudsid näiteks Grinberg (minu nähtud etenduse Lo) kui ka Vunš sellele päris lähedale. Etlemist olen väheste kokkupuudete põhjal näinud küllaga – kas midagi on veel pakkuda?
Võib küsida, kas Kross on 21. sajandi noorte jaoks kuidagi oma tähtsust kaotamas, kaugeks jäämas. See võib olla tõsi, kuna Krossi romaanide sisu ja keelekasutus võib üle pea minna nagu tegelikult ka “Tiit Pagu” puhul. See noorusküllane lavastus võib aga kannustada nii mõndagi Krossi loomingule uut pilku heitma. Kuigi see adaptsioon on austusavaldus märkimisväärsele kirjandusteosele ja autorile, siis lavakooli XXXI lennu avanemist ma tunnistada ei saanud.
Alissija-Elisabet Jevtjukova ja Markus Laanoja
“Ukraina avastamine” – Lavaka XXXI lend
Lavastuslik loeng
Konspekt-arvustus sündis Markuse ja Alissija koostöös etenduse (/ loengu) vaatamise-kuulamise, selle üle mõtisklemise, märkmete ja mõtete võrdlemise ja kolme etendaja (Herman, Edgar ja Karl) intervjueerimisest inspireerumise tulemina.
Sissejuhatus
Edgari tants: särav ilme, tohutu energia, erkpunased püksid → isutab liikuma
kirjanduslik vahepala kelleltki Ševtšenkolt
kummituslik koor uhke ja enesekindla ilmega
Ukraina laulu tõlge: ‘’Et meie au ja uhkus ei kaoks, mis verega kaetud ja pisaratega pestud”
eestikeelne luuletus, Hanna Jaanovits hällitab oma küünarnukki magama
kunstilised ekskursid said vist läbi? laval on kolm noormeest. hakkab plokk pealkirjaga “Ajalugu I”
→ välja koorub lavakõne eksami formaat
Ukrainast
(midagi jäi vist kirja panemata, vaata enne loengut antud kavapunktid üle ja täienda!)
Mõtted / küsimused enne järgmist loengut:
pärast vaheaega vantsib oma kohale põhikooliealine poiss. tunnen tema rammestuse ära.
infomassiiv mõjus kohati hüpnootiliselt, hajus silme ees ja kõrvade vahel laiali
märksa kaasavamad olid laul/tants kõrvalepõiked → andsid autentsema ettekujutuse Ukrainast ja ukrainlastest
kes on laval? etendajad? näitlejad? oraatorid? loengupidajad?
etluskonkursi uus vorm paistab olevat koolitund. kuulakem kõik, deklameeritakse!
samas näisid näitlejad olevat ise oma töös veendunud. usun, et teema nende jaoks oluline
Les Kurbas olevat öelnud, et ei saa mängida elutuid intellektuaalseid näidendeid → kas austusavaldusena ukraina kultuuriloole poleks võinud sellist tõekspidamist praktikas rakendada?
näitleja “Ukraina avastamises” = rääkiv sõnaraamat, auditiivne tehisaru. mis muutuks, kui teksti esitaks kõnesünteesi tarkvara?
kas mind väsitab andmemassiiv? või hoopis ühetaoline esituslaad?
mis on lavastuse eesmärk?
koondada ajalooraamatutest killukesed ja moodustada… tervik? Ukraina ajaloos toimunud sündmused peegeldavad hetkeseisu, selgitavad poliitilisi võimuvõitlusi
tahavad vist seda öelda? otseselt seoseid veel ei teki, aga ärgitab mõtlema ja märkama
sama kehtib Ukraina ja Eesti paralleelide kohta
mida arvavad näitlejad? ei tasu öelda “tegelased”, vist. mida leidsid nemad, mitte Yale’i professor? kuidas tuua akadeemia mulle lähemale?
ehk motiveerib lavastus kedagi iseseisvalt edasi avastama → kas ikka?
pärast lavastust väsinud ja infot juurde tarbida ei jaksa
sama tunnen kahjuks vahel ka sõja ajal …
laule tahaks küll uuesti kuulata. kas kuskil on nt Spotify playlist?
Ukrainas toimuv on vale, vastik, kahetsusväärne. sellest peabki rääkima → millisel moel?
teatris kohtuvad inimesed. hea teater saab panna meid midagi tundma või kedagi ära tundma, lisab inimliku mõõtme abstraktsetele või kaugetele küsimustele
- ehk oleks lavastus (õigem oleks siiski öelda lavakõne eksami taasesitus) võinud enam püüelda just selle eesmärgi poole, selmet rahulduda tänuväärse temaatilise rõhuasetusega, kuid mannetu esitusviisiga lavateosega
Draama festivali nädalal kehtib kriitikaseadus, mille üldsätted avaldame allpool:
Kriitikatiimi iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.
2. Kriitikatiimi riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik.
Kriitikatiim on korralduselt ühtne riik, mille territooriumi haldusjaotuse sätestab Draama festivali seadus.
Draama festival on 5. kuni 10. septembrini kehtiv mõtteline ruum, mille territooriumi haldusjaotuse sätestab Hedi-Liis Toome.
3. Kriitikat teostatakse üksnes sisetunde ja sellega kooskõlas olevate normide alusel. Teatriteoreetiliselt üldtunnustatud põhimõtted ja normid on tiimi tajusüsteemi lahutamatu osa. Vist? Eks näis.
Tekstid avaldatakse ettenähtud korras festivali blogis, Facebookis ja/või Instagramis. Lugemiseks soovituslikud saavad olla üksnes avaldatud tekstid.
4. Kriitikatiimi, Draama festivali meeskonna, festivalil osalevate teatrite ja meediakanalite tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Vähemalt me loodame, et neid printsiipe järgivad ka teised.
5. Kriitikatiimi vaimuvara ja ajaressursid on rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.
6. Kriitikatiimi keel on eesti keel. Aga miks mitte ka inglise keel? Kehakeel? Pildikeel, helikeel, videokool. Vaikus!
7. Kriitikatiimi värv on punane. T-särgi ja kaelakaardi kuju sätestab Draama festivali kunstnik.
…värskelt vabakutseline vabavalitsuse võrdõigusliku vaatlemise volinik Alissija-Elisabet Jevtjukova
…kirjanduse bakalaureuse sektorit esindav nõunik ja teatri vabavaatleja Killu Issak
…teatrikriitika subjektiivne-objektiivne välisvaatleja Markus Laanoja
….teatripolitsei ja -piiridevalve ameti peasekretär Greeta Võsu