DRAAMA 2023 TEEJUHT
Muusika teatris / Teater muusikas
Mida vaadata?
❖ "Ainult jõed voolavad vabalt" / Ekspeditsioon ja Von Krahl / Lauri Lagle
❖ "Elajannad" / Koldits ja Rajandi / Eva Koldits
❖ "Café Théatral" / Draamateater / Karmo Nigula, Hendrik Toompere jr
❖ "Ülestähendusi põranda alt" / Tallinna Linnateater / Rainer Sarnet
❖ "Sinel" / Noorsooteater / Daniil Zandberg
❖ "Mis saab siis, kui meid enam ei ole" / Tartu Uus Teater / Kirill Havanski
❖ “Stereo”/ Tartu Uus Teater/ Ivar Põllu
❖ “Kirsiaed”/ Ugala/ Andres Noormets/
❖ “15 meetrit vasakule” / Endla / Ingomar Vihmar
❖ “Kolm ahvi” ja “Leskede kadunud maailm” / Ugala / Ringo Ramul
❖ Hendrik Kaljujärve tegemistel tasub silma peal hoida elektron.art lehel
Mida lugeda?
❖ Siim Nestori intervjuu Ingomar Vihmariga
➢ https://ekspress.delfi.ee/artikkel/79579026/koige-rohkem-erutun-diskolahtri-juures
❖ Pikem usutlus Jakob Juhkamiga
➢ https://kultuur.err.ee/634466/persona-grata-jakob-juhkam
❖ Liivia Talviku magistritöö “Heli- ja muusikaline kujundus Eesti sõnateatris”
➢https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/60237/MA_2018_Liivia%20Talvik.pdf?sequence=1&isAllowed=y
❖ Vestlusring muusikalisest kujundusest (Liisa Hirsch, Ardo Ran Varres, Ivar Põllu) kogumikuse Teatrielu 2013.
Kuhu tulla?
❖ Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse aastakonverents "Muusika teatris" 10.-11. novembril
Muusikal on teatris oluline koht – see võib võimendada tekkinud elamust, kanda endas vihjet või märgistada murrangut, luua sobilikku taustafooni või olla lihtsalt nauditav täiendus. Võib julgelt väita, et muusika ja teater on sedavõrd põimunud, et kui lavastuses ei ole kuulda muusikat, torkab see enamasti alati silma. Palusin DRAAMA festivali kuraatoril ja
tegevjuhil Hedi-Liis Toomel avada väheke seda tausta, kuhu muusika teatris asetub.
Hedi-Liis, kui olulisel kohal on Eesti teatris praegu muusika?
Muusika ja muusikud on teatris alati olnud olulisel kohal – juba Kalju Komissarov tõi 1975. aastal lavastuses "Protsess" lavale Ruja. Ja ka näiteks Viive Ernesaks või Olav Ehala on väga palju just teatrile muusikalisi kujundusi loonud. Praegu, aastal 2023 võib ehk märgata seda, et helilooja või helikujundaja kõrvale on tekkinud helikunstnik, kes on eriti aktuaalne just kaasaegse teatri kontekstis, kus originaalmuusika loomine ei ole esikohal, vaid kasutatakse heli atmosfääri või tunde loomise vahendina. Ja ka üldiselt võib öelda, et praegu kasutatakse muusikat ja heli laiemalt Eesti teatris tunduvalt mitmekülgsemalt.
Mis roll on muusikal teatris? Miks teater muusikat vajab?
Ma küsisin ühe kunagise Teatrielu vestlusringi ajal heliloojatelt Liisa Hirschilt ja Ardo Ran Varreselt ning lavastaja Ivar Põllult, kas hea muusikaline kujundus on selline, mida sa paned tähele või selline, mida sa ei pane tähele. Ja mis on üldse see, millele me peaksime mõtlema, kui kuuleme teatris muusikat?
Postdramaatilise teatri kontekstis on asi selles mõttes lihtsam, et kõigil väljendusvahenditel on võrdne kaal, muusika on sama oluline kui lava- või valguskujundus, sama oluline kui sõna. Saksa teatriteadlane Hans-Thies Lehmann on juhtinud tähelepanu isegi sellele, et kaasaegne teater on oma vormilises ülesehituses muusikalisem kui varem ehk siis kogu tervikut läbib mingisugune musikaalne kompositsioon.
Eestis kasutavad lavastajad muusikat väga erinevalt – see võib olla otsene atmosfääri looja (keegi lavastuse tegelastest läheb näiteks ööklubisse või restorani, mida antakse edasi ka vastavat helitausta kasutades) või ilma otsese üks-ühele tähenduseta kommentaar tervikule, fenomenoloogilise atmosfääri kujundaja. Kujundus sõltub ka sellest, kas laval on live bänd
või mitte. Viimasel ajal on just live muusika eriti populaarseks saanud ning muusikute kohalolu loob ka teistsuguse atmosfääri näitlejate jaoks, sest ollakse kontaktis reaalsete, muusikat koha peal loovate inimestega.
Kes on need lavastajad Eestis, kelle jaoks on muusika alati oluline?
Minu jaoks on klassikalises sõnateatris neid kolm – Ivar Põllu, Ingomar Vihmar ja Andres Noormets. Ja igaüks neist kasutab muusikat väga erinevalt. Näiteks Ivar Põllu läbilöögilavastus "Ird, K." oli muusika poolest uuenduslik, sest ta kasutas seal lugusid algusest lõpuni – need võisid kesta ka 7 minutit, kuid neid ei katkestatud. Ja muusika ise oli justkui metakommentaar, mis andis edasi tegelaste siseelu. See on jäänud Põllu lavastusi iseloomustama siiamaani.
Ingomar Vihmar puhul tooksin ma esile sellise lavastuse nagu "Keskea rõõmud", kus terve lavastus oli improviseeritud ning Ingomar asus ka ise laval ning valis hetkesse sobivat muusikat, mis pidi tegevust või näitlejaid käivitama. Ka teistes oma lavastustes on ta tihti ise
laval ning tegeleb sobiva muusika valimisega. Ja ka Andres Noormets valib minu meelest alati väga täpselt, mis muusikat ta oma lavastustes kasutab.
Samas ei ole nende kolme lavastaja muusika-lembus üllatus, sest neil kõigil on ka väljaspool teatrit oma suhe muusikaga: Ingomar on tihti DJ, Ivar Põllu on teinud pikalt bändi ning Noormets on aeg-ajalt Klassikaraadios "Fantaasia" raadiosaate juht.
Kui aga rääkida heliloojatest, siis esimesena tuleb meelde kindlasti Jakob Juhkam, kes on väga mitmekülgne looja ning tema loob nii originaalmuusikat kui ka seab ümber teiste loomingut, viimati näiteks Von Krahli lavastuses "Melanhoolia". Ja Markus Robam, kes töötab sagedasti Noorsooteatris, on kvaliteedi märk. Helikunstnikest nimetaksin Henrik Kaljujärve, kes on mitmel korral teinud koostööd koreograaf Karl Saksaga. Viimane uurib
muide heli ja lavastamise suhteid oma doktoritöös.
Kas on midagi, millest sa tunned puudust? Mingisugusest eksperimendist, mis tooks kokku eri žanrid ja inimesed? Mis on veel avastamata territoorium?
Vahel mulle tundub, et kõik kunstiliigid on hästi pühad. Muusika, eriti klassikaline muusika, on hästi püha. Teater on püha. Ja parem on neid mitte kokku segada, sest siis on neid raske nimetada, defineerida, tekib küsimus, mis see ikkagi on ja kas see on lubatud või mitte. Kui Tallinn oli 2011. aastal kultuuripealinn, mängiti Skoone bastionile ehitatud ajutises
Põhuteatris Nature Theatre of Oklahoma lavastust "Life and Times Episode 1", mille keskmes oli 16 tundi kestev intervjuu vanema naisterahvaga. Idee seisnes selles, et intervjuu kanti ette üks ühele, nn verbatim stiilis ehk kõik mhmh-id ja kordused jäid sisse ning seejuures oli see kõik muusikal. Ja ma mäletan, et see mõjus kuidagi nii värskendavalt, nende eri
meetodite ja vormide kokkupanek. Midagi sellist, just sellist vabadust, tahaks Eestiski näha. Eks seda on ma järjest rohkem, heaks näiteks on "Ainult jõed voolavad vabalt".
Mis lavastusi sa soovitaksid vaatama minna?
Kindlasti Lauri Lagle "Ainult jõed voolavad vabalt". Ma olen aru saanud, et professionaalsed muusikud on olnud selle lavastuse peale üsna pahased, sest nad ei saa aru, miks peab vaatama seda, kuidas suurelt osalt muusikalises mõttes ebaprofessionaalsed inimesed loovad laval muusikat. Aga minu jaoks kasutatakse selles lavastuse muusikat hoopis
vormivõttena, kus oluline on see protsess, mille trupp on läbi teinud.
Mingo Rajandi ja Eva Kolditsa "Elajannade" puhul on jällegi huvitav tekkinud sümbioos. Üks idee autoritest olnud professionaalne muusik, kes on enda kõrvale leidnud sõnateatriga tegelevad inimesed ning koos otsinud viisi, kuidas oma sõnumit muusika ja sõna koostöös publikuni viia.
Draamateatri "Cafe Theatral" on, nagu pealkiri ütleb, vormilt kabaree ja see lihtsalt nõuab elavat muusikat. Üks lavastajatest, Hendrik Toompere jr., kasutaks väga edukalt live bändi laval ka oma eelmises lavastuses “Lehman Brothers”, siis otsustati ka seekord seda teha ja see toimib taas. Selles lavastuses on eriti hästi näha, kuidas elav muusika laval mõjutab ka
näitlejate esinemist ja loob energia, mida sama muusikat kõlaritest kuulates ei tekiks.
Väljaspool Draama programmi soovitaksin vaadata Noorsooteatri "Sinelit", mille puhul Markus Robam teinud tõesti head tööd. Kuna lavastuses ei kasutata sõna, siis just visuaalne ja heliline pool tõusevad eriti esile.
Ja sügisel saab Tartu Uues Teatris vaadata Kirill Havanski lavastust "Mis saab siis, kui meid enam ei ole?", mis on üles ehitatud justkui muusikapala. Kuigi muusikal on lavastuses oluline osa, taaskord sõnu ei kasutata, siis lavastus ise on minu meelest üles ehitatud nii, et seal on
refräänid ja kordused, mingid elemendid aeg-ajalt võimenduvad jne. Iseenesest ei olegi see nii üllatav, sest ka Havanski tegeleb aktiivselt muusika loomisega.
Mida soovitaksid lugeda?
Mul on tunne, et tegelikult on selle teemaga väga vähe tegeletud. Üks oluline sündmus on muidugi 10.-11. novembril toimuv Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse aastakonverents “Muusikateater ja muusika teatris”, mis toimub Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias.Tasub kohal olla!
Muusika teatris / Teater muusikas
Mida vaadata?
❖ "Ainult jõed voolavad vabalt" / Ekspeditsioon ja Von Krahl / Lauri Lagle
❖ "Elajannad" / Koldits ja Rajandi / Eva Koldits
❖ "Café Théatral" / Draamateater / Karmo Nigula, Hendrik Toompere jr
❖ "Ülestähendusi põranda alt" / Tallinna Linnateater / Rainer Sarnet
❖ "Sinel" / Noorsooteater / Daniil Zandberg
❖ "Mis saab siis, kui meid enam ei ole" / Tartu Uus Teater / Kirill Havanski
❖ “Stereo”/ Tartu Uus Teater/ Ivar Põllu
❖ “Kirsiaed”/ Ugala/ Andres Noormets/
❖ “15 meetrit vasakule” / Endla / Ingomar Vihmar
❖ “Kolm ahvi” ja “Leskede kadunud maailm” / Ugala / Ringo Ramul
❖ Hendrik Kaljujärve tegemistel tasub silma peal hoida elektron.art lehel
Mida lugeda?
❖ Siim Nestori intervjuu Ingomar Vihmariga
➢ https://ekspress.delfi.ee/artikkel/79579026/koige-rohkem-erutun-diskolahtri-juures
❖ Pikem usutlus Jakob Juhkamiga
➢ https://kultuur.err.ee/634466/persona-grata-jakob-juhkam
❖ Liivia Talviku magistritöö “Heli- ja muusikaline kujundus Eesti sõnateatris”
➢https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/60237/MA_2018_Liivia%20Talvik.pdf?sequence=1&isAllowed=y
❖ Vestlusring muusikalisest kujundusest (Liisa Hirsch, Ardo Ran Varres, Ivar Põllu) kogumikuse Teatrielu 2013.
Kuhu tulla?
❖ Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse aastakonverents "Muusika teatris" 10.-11. novembril
Muusikal on teatris oluline koht – see võib võimendada tekkinud elamust, kanda endas vihjet või märgistada murrangut, luua sobilikku taustafooni või olla lihtsalt nauditav täiendus. Võib julgelt väita, et muusika ja teater on sedavõrd põimunud, et kui lavastuses ei ole kuulda muusikat, torkab see enamasti alati silma. Palusin DRAAMA festivali kuraatoril ja
tegevjuhil Hedi-Liis Toomel avada väheke seda tausta, kuhu muusika teatris asetub.
Hedi-Liis, kui olulisel kohal on Eesti teatris praegu muusika?
Muusika ja muusikud on teatris alati olnud olulisel kohal – juba Kalju Komissarov tõi 1975. aastal lavastuses "Protsess" lavale Ruja. Ja ka näiteks Viive Ernesaks või Olav Ehala on väga palju just teatrile muusikalisi kujundusi loonud. Praegu, aastal 2023 võib ehk märgata seda, et helilooja või helikujundaja kõrvale on tekkinud helikunstnik, kes on eriti aktuaalne just kaasaegse teatri kontekstis, kus originaalmuusika loomine ei ole esikohal, vaid kasutatakse heli atmosfääri või tunde loomise vahendina. Ja ka üldiselt võib öelda, et praegu kasutatakse muusikat ja heli laiemalt Eesti teatris tunduvalt mitmekülgsemalt.
Mis roll on muusikal teatris? Miks teater muusikat vajab?
Ma küsisin ühe kunagise Teatrielu vestlusringi ajal heliloojatelt Liisa Hirschilt ja Ardo Ran Varreselt ning lavastaja Ivar Põllult, kas hea muusikaline kujundus on selline, mida sa paned tähele või selline, mida sa ei pane tähele. Ja mis on üldse see, millele me peaksime mõtlema, kui kuuleme teatris muusikat?
Postdramaatilise teatri kontekstis on asi selles mõttes lihtsam, et kõigil väljendusvahenditel on võrdne kaal, muusika on sama oluline kui lava- või valguskujundus, sama oluline kui sõna. Saksa teatriteadlane Hans-Thies Lehmann on juhtinud tähelepanu isegi sellele, et kaasaegne teater on oma vormilises ülesehituses muusikalisem kui varem ehk siis kogu tervikut läbib mingisugune musikaalne kompositsioon.
Eestis kasutavad lavastajad muusikat väga erinevalt – see võib olla otsene atmosfääri looja (keegi lavastuse tegelastest läheb näiteks ööklubisse või restorani, mida antakse edasi ka vastavat helitausta kasutades) või ilma otsese üks-ühele tähenduseta kommentaar tervikule, fenomenoloogilise atmosfääri kujundaja. Kujundus sõltub ka sellest, kas laval on live bänd
või mitte. Viimasel ajal on just live muusika eriti populaarseks saanud ning muusikute kohalolu loob ka teistsuguse atmosfääri näitlejate jaoks, sest ollakse kontaktis reaalsete, muusikat koha peal loovate inimestega.
Kes on need lavastajad Eestis, kelle jaoks on muusika alati oluline?
Minu jaoks on klassikalises sõnateatris neid kolm – Ivar Põllu, Ingomar Vihmar ja Andres Noormets. Ja igaüks neist kasutab muusikat väga erinevalt. Näiteks Ivar Põllu läbilöögilavastus "Ird, K." oli muusika poolest uuenduslik, sest ta kasutas seal lugusid algusest lõpuni – need võisid kesta ka 7 minutit, kuid neid ei katkestatud. Ja muusika ise oli justkui metakommentaar, mis andis edasi tegelaste siseelu. See on jäänud Põllu lavastusi iseloomustama siiamaani.
Ingomar Vihmar puhul tooksin ma esile sellise lavastuse nagu "Keskea rõõmud", kus terve lavastus oli improviseeritud ning Ingomar asus ka ise laval ning valis hetkesse sobivat muusikat, mis pidi tegevust või näitlejaid käivitama. Ka teistes oma lavastustes on ta tihti ise
laval ning tegeleb sobiva muusika valimisega. Ja ka Andres Noormets valib minu meelest alati väga täpselt, mis muusikat ta oma lavastustes kasutab.
Samas ei ole nende kolme lavastaja muusika-lembus üllatus, sest neil kõigil on ka väljaspool teatrit oma suhe muusikaga: Ingomar on tihti DJ, Ivar Põllu on teinud pikalt bändi ning Noormets on aeg-ajalt Klassikaraadios "Fantaasia" raadiosaate juht.
Kui aga rääkida heliloojatest, siis esimesena tuleb meelde kindlasti Jakob Juhkam, kes on väga mitmekülgne looja ning tema loob nii originaalmuusikat kui ka seab ümber teiste loomingut, viimati näiteks Von Krahli lavastuses "Melanhoolia". Ja Markus Robam, kes töötab sagedasti Noorsooteatris, on kvaliteedi märk. Helikunstnikest nimetaksin Henrik Kaljujärve, kes on mitmel korral teinud koostööd koreograaf Karl Saksaga. Viimane uurib
muide heli ja lavastamise suhteid oma doktoritöös.
Kas on midagi, millest sa tunned puudust? Mingisugusest eksperimendist, mis tooks kokku eri žanrid ja inimesed? Mis on veel avastamata territoorium?
Vahel mulle tundub, et kõik kunstiliigid on hästi pühad. Muusika, eriti klassikaline muusika, on hästi püha. Teater on püha. Ja parem on neid mitte kokku segada, sest siis on neid raske nimetada, defineerida, tekib küsimus, mis see ikkagi on ja kas see on lubatud või mitte. Kui Tallinn oli 2011. aastal kultuuripealinn, mängiti Skoone bastionile ehitatud ajutises
Põhuteatris Nature Theatre of Oklahoma lavastust "Life and Times Episode 1", mille keskmes oli 16 tundi kestev intervjuu vanema naisterahvaga. Idee seisnes selles, et intervjuu kanti ette üks ühele, nn verbatim stiilis ehk kõik mhmh-id ja kordused jäid sisse ning seejuures oli see kõik muusikal. Ja ma mäletan, et see mõjus kuidagi nii värskendavalt, nende eri
meetodite ja vormide kokkupanek. Midagi sellist, just sellist vabadust, tahaks Eestiski näha. Eks seda on ma järjest rohkem, heaks näiteks on "Ainult jõed voolavad vabalt".
Mis lavastusi sa soovitaksid vaatama minna?
Kindlasti Lauri Lagle "Ainult jõed voolavad vabalt". Ma olen aru saanud, et professionaalsed muusikud on olnud selle lavastuse peale üsna pahased, sest nad ei saa aru, miks peab vaatama seda, kuidas suurelt osalt muusikalises mõttes ebaprofessionaalsed inimesed loovad laval muusikat. Aga minu jaoks kasutatakse selles lavastuse muusikat hoopis
vormivõttena, kus oluline on see protsess, mille trupp on läbi teinud.
Mingo Rajandi ja Eva Kolditsa "Elajannade" puhul on jällegi huvitav tekkinud sümbioos. Üks idee autoritest olnud professionaalne muusik, kes on enda kõrvale leidnud sõnateatriga tegelevad inimesed ning koos otsinud viisi, kuidas oma sõnumit muusika ja sõna koostöös publikuni viia.
Draamateatri "Cafe Theatral" on, nagu pealkiri ütleb, vormilt kabaree ja see lihtsalt nõuab elavat muusikat. Üks lavastajatest, Hendrik Toompere jr., kasutaks väga edukalt live bändi laval ka oma eelmises lavastuses “Lehman Brothers”, siis otsustati ka seekord seda teha ja see toimib taas. Selles lavastuses on eriti hästi näha, kuidas elav muusika laval mõjutab ka
näitlejate esinemist ja loob energia, mida sama muusikat kõlaritest kuulates ei tekiks.
Väljaspool Draama programmi soovitaksin vaadata Noorsooteatri "Sinelit", mille puhul Markus Robam teinud tõesti head tööd. Kuna lavastuses ei kasutata sõna, siis just visuaalne ja heliline pool tõusevad eriti esile.
Ja sügisel saab Tartu Uues Teatris vaadata Kirill Havanski lavastust "Mis saab siis, kui meid enam ei ole?", mis on üles ehitatud justkui muusikapala. Kuigi muusikal on lavastuses oluline osa, taaskord sõnu ei kasutata, siis lavastus ise on minu meelest üles ehitatud nii, et seal on
refräänid ja kordused, mingid elemendid aeg-ajalt võimenduvad jne. Iseenesest ei olegi see nii üllatav, sest ka Havanski tegeleb aktiivselt muusika loomisega.
Mida soovitaksid lugeda?
Mul on tunne, et tegelikult on selle teemaga väga vähe tegeletud. Üks oluline sündmus on muidugi 10.-11. novembril toimuv Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse aastakonverents “Muusikateater ja muusika teatris”, mis toimub Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias.Tasub kohal olla!