Raamatuesitlus: MÄLUAUK + BLACKOUT
Lilja Blumenfeld
Kujundaja / Designer: Mari Kaljuste
Inglise keele toimetaja / English Language Editor: Stephen Knowers
Tõlge inglise keelde / Translation into English: Lilja Blumenfeld
© Väljaandja Lilja Blumenfeld 2019
Raamatu väljaandmist toetasid Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Lavastuskunstnike Liit.
MÄLUAUK + BLACKOUT on eesti stsenograafi Lilja Blumenfeldi loomingukogumik ajavahemikust 1998-2018. Album koosneb 65 pildist kunstiajalooase sissejuhatusest ja kolleegide tekstidest.
Kerttu Männiste kirjutab:
"Minimalismist ehk veelgi paremini sobiks Blumenfeldi lavasid seetõttu kirjeldada kui iseloomult essentsiaalseid: sealt ei ole rohkem midagi kaotada ega ära võtta, iga element on laval, sest selle kohalolek seal on vältimatu. Ja kui kujunduses on möödapääsmatult vaja olustikulist toanurgakest või kirkavärvilist turnüüriga kleiti, siis need seal ka on - essentsiaalne kvalitatiivse kriteeriumina ei välista suurejoonelisustki, ajastulistest vihjetest ja mängulisusest rääkimata.
Kus pole müra, sinna tekib avarust ning avarust võib kahtlemata pidada üheks Blumenfeldti kunstnikukäekirja läbivaks jooneks. Need on lavad - ja isegi kui need lavad on mõõtudelt ahtad -, kuhu mahuvad suured teemad ja tugevad tunded. Olgu selleks painav igatsus ja kirglikud mälestused, mis on sama reaalsed ja kohal kui kaks näitlejat Tallinna Linnateatri peaaegu tühjal Põrgulaval lavastuses “Ay, Carmela” või võimu ümber silmusena koonduvad hirm ja iha Vanemuise teatri lavastuses “Richard III”. Lakoonilises ruumis võimenduvad valusalt kauni piirini ka eksistentsiaalne ja hingeline pidetus, üksildus ja hääbumise aimdus, nii ei ole imestada, et Blumenfeldti portfooliosse kuuluvad W. Shakespeare´i “Hamleti”, F. Zelleri “Isa” ja I. Bergmani “Saraband” lavastuste kujund."
Kerttu Männiste kirjutab:
"Minimalismist ehk veelgi paremini sobiks Blumenfeldi lavasid seetõttu kirjeldada kui iseloomult essentsiaalseid: sealt ei ole rohkem midagi kaotada ega ära võtta, iga element on laval, sest selle kohalolek seal on vältimatu. Ja kui kujunduses on möödapääsmatult vaja olustikulist toanurgakest või kirkavärvilist turnüüriga kleiti, siis need seal ka on - essentsiaalne kvalitatiivse kriteeriumina ei välista suurejoonelisustki, ajastulistest vihjetest ja mängulisusest rääkimata.
Kus pole müra, sinna tekib avarust ning avarust võib kahtlemata pidada üheks Blumenfeldti kunstnikukäekirja läbivaks jooneks. Need on lavad - ja isegi kui need lavad on mõõtudelt ahtad -, kuhu mahuvad suured teemad ja tugevad tunded. Olgu selleks painav igatsus ja kirglikud mälestused, mis on sama reaalsed ja kohal kui kaks näitlejat Tallinna Linnateatri peaaegu tühjal Põrgulaval lavastuses “Ay, Carmela” või võimu ümber silmusena koonduvad hirm ja iha Vanemuise teatri lavastuses “Richard III”. Lakoonilises ruumis võimenduvad valusalt kauni piirini ka eksistentsiaalne ja hingeline pidetus, üksildus ja hääbumise aimdus, nii ei ole imestada, et Blumenfeldti portfooliosse kuuluvad W. Shakespeare´i “Hamleti”, F. Zelleri “Isa” ja I. Bergmani “Saraband” lavastuste kujund."