12.09.2022

Küsib Elo Kaalep, vastab Elo Kaalep: "Iraani konverents"

Mida sa lavastuselt “Iraani konverents” ootasid?

Olin varem lugenud lavastuse alusteksti, mis mulle teemakäsitluse ja tunnetuse järgi väga meeldis. Aga lavastuslikult olin kahtleval seisukohal. Konverentsi teada-tuntud formaat pole kunagi teab mis maagiline. Ja seda tunnet süvendasid varasemalt kuuldud sõnad sõpradelt: “See on hea dramaturgia, aga lihtsalt kohutav lavastus”. Kuigi olin mingil määral tuttav arvustuste üldiselt kiitvate hinnangutega, kartsin, et äkki hakkab mul ligi 4 tundi kestva etenduse jooksul igav.

Kuidas lavastus nendele ootustele vastas?

Ei vastanud üldse! Juba enne teatrisaali astumist (sest lavastus voolas enne etenduse algust ka uste vahelt välja ooteruumi) kadus negatiivne konnotatsioon. Esimene pooleteisetunnine vaatus sai otsa kiiremini, kui oleksin tahtnud. Ka vaheajal kohatud tuttavad (neid oli neli) kiitsid lavastust esimese vaatuse põhjal väga, tuues seejuures eraldi välja ka lavastajatöö.

Nii et neli tundi lavastust läks siis kiiresti?

Jah, ühe erandiga. Kui muidu olid erinesid konverentsil esinevate tegelaste (neid oli kümme) ettekanded üksteisest laia avamustespektri kõikvõimalikes värvingutes, siis eelviimaste euroopalik-kristlike ettekannete sisu hakkas üksteist juba väga kordama. Üleüldiselt jagunesid tegelaste maailmavaated kahte üksteistest selgelt eristuvasse poolusesse, ent ettekannete sisu ja eesmärkide puhul ei saaks niisugust üldistust teha. Mäletan, et juba näidendit lugedes tundsin, et kahe eelviimase esineja kõne on teineteist dubleeriv - nendele keskendumist segab ka ootusärevus viimase esineja, pärsia luuletajanna ettekande ees.

Kui aktuaalne on Võrõpajevi dramaturgia?

Tundub, et Võrõpajevi dramaturgias on midagi väga ajaülest. Väga vähe, peaaegu olematult laskutakse Iraani küsimust puudutavatesse üksikasjadesse, andes selle asemel suurepärane ülevaade euroopaliku maailmavaate erinevatest värvingutest. Üks ettekande pidajatest kirjeldab, kuidas Iraani probleem on ennekõike heaoluriikide probleem, tõstatades küsimuse, kuidas meie sellega hakkama saame, et Iraanis hukatakse sotsiaalmeedias paljaste rannetega poseerinud neiusid. Et tegelikult arutatakse säärastel konverentsidel hoopis seda, et kuidas teha nii, et eurooplased oma musta südametunnistusega öösel magada saaksid. Säärased tähelepanekud on suunatud õigele publikule, kelle kohta võiks arvata, et Iraanis toimunud poliitiliste sündmuste kronoloogiat, põhjuseid ja tagajärgi nad spetsialistitasemel ei tunne.

Lisaks õigele kohale on õige ka aeg. Venemaa võrdlemine Iraaniga praeguse Ukraina iseseisvussõja taustal on arusaadav kõigile saalis viibijatele.

11.09.2022

LITEREERING BARLOVAS 10. SEPTEMBRI ÕHTUTUNDIDEL KUULDUD VESTLUSEST VON KRAHLI "FUNDAMENTALISTI" TEEMAL

Markus Laanoja & Morten Made

M1: Minu meelest selle lõpp oli kuidagi … nagu… vaimustavalt veider. Et see oli väga ootuspärane, et Heidi reageeris sellele Markuse katsumisele, et see oli ka vist… mina arvasin, et seal tekib see loogika, et kogu Heidi psüühiline kokkuvarisemine toimub selle pärast, aga vist siis ikkagi mitte? Ma ei ole kindel, kas see toimus selle pärast või mitte? Aga tuleb välja, et see, et Markus teda katsus, oli tema jaoks jube, selline täiesti reetmise kogemus, et inimesi ei saa usaldada. Aga samas see lõppes kuidagi positiivselt. Või et see nende omavaheline suhtlus seal haiglas oli nagu hästi tervenemist näitav või et Heidi hakkabki sellest nüüd üle saama. Ja et ka Markus nii-öelda reageeris sellele niiviisi, et see on väga šokeeriv, aga ta sai aru, et kui Heidi oli sellest ikkagi mingis mõttes üle saanud või suutnud selle selja taha jätta, siis Markuse reaktsioon ka muutus. See oli huvitav minu meelest, et tihtipeale lavastustes sellise teema puhul (ja võib-olla ka elus) läheb nii, et see ongi nii traumaatiline kogemus, et see lavastus lõppeb masendavalt. Ta ütlebki, et see rikkus kogu minu elu ära, mida sa tegid ja umbes Markus teeb enesetapu või kuidagi hävib inimesena, aga see oli kuidagi hästi teistmoodi lõpp, kui mina vist ootasin.

M2: Kohe kui see juhtus, siis ma ka hakkasin pelgama. Või tähendab, kui ta seda ette luges, siis ma kartsin, et tuleb mingisugune melodramaatiline lõpp, et keegi hüppab kuskilt alla. Aga jah, ma olen nõus sellega, et see oli huvitav lõpp. Ma ise nägin sellele ka kahte põhjust: üks oli pigem tekstiline, aga teine seostub selle lavastuse ühe suurema teemaga kindlasti, mis on selline tõe subjektiivsus ja rohkus, et tõde pole üks, see on ambivalentne ja…

M1: Et tõel on kihte.

M2: Jah, et tõde pole mustvalge, sellel on kihte. Minu meelest ka see, et Heidi tegelase jaoks tolles hetkes on tõesed justkui mitu asja. Ühest küljest ma ei arva, et tal on üdini positiivsed emotsioonid, et ta on ime kombel tervenenud ja kõik selja taha jätnud, aga samas pole ta hoiak ka läbinisti negatiivne.

M1: Positiivne ja negatiivne on jälle ju must ja valge, või et see läheb äkki vastupidiseks. Aga see, et ta suudab endast juba aru saada või… Minu meelest me jõudsime kohta, kus see Heidi ise hakkas aru saama, kes ta on. Kas see ei haaku kohe ka selle aktsendi kadumisega või ei vä? Mis on kuidagi väga ilmselge, aga see on väga huvitav viis minu meelest, kuidas näidata mingit vaimset olukorda.

M2: Mis mulle pakkus huvi – võib-olla ma tõlgendasin kuidagi üle ja pole vaja –, aga et aktsent on kuidagi võõra märk. Heidi terve selle etenduse jooksul on võõras iseendale, tema ei tunne ennast ära. Ta räägib mitte-endana. Aktsent on minu meelest väga tabav viis, kuidas seda edasi anda. Mulle justkui tundub, et seal on kihte, mis on rohkem kui lihtsalt “ahaa, midagi temas on muutunud”. See pole ainult võte, vaid seal on ka sisu taga, et miks seda võtet kasutada. Sama hästi oleks tal võinud olla parukas peas, mille ta lõpus ära võtab, või ta vahetab kleidi ära, aga valitud oli midagi muud ja minu arvates põhjusega.

M1: Aktsentide puhul on pahatihti see, et nad muudavad kõik naeruväärseks. Kui keegi jäljendab mingit aktsenti, siis sellele tekib naeruväärne foon, mis minu meelest selle aktsendi puhul ei tekkinud üldse.

M2: Kindlasti mitte.

M1: Sest see aktsent tekitas minu meelest kummastust, mitte koomilist efekti.

M2: Minu meelest on asi siin ka selles, et nad näitlevad lihtsalt objektiivselt väga hästi. Iga näitleja ei oskaks seda välja kanda niimoodi või ei oskaks isegi teha aktsenti, mis pole puhas nali, lihtsalt jämekoomiline “hahaha, ma räägin teistmoodi”. Minu meelest siin kindlasti polnud ja see läheb kõige kohta, mis siin lavastuses toimub. See on väga piiripealne lavastus – või mitte piiripealne. Aga see kompab mingeid teemasid, millest me võib-olla väga palju ei räägi ja mis võivad näida naljakad sellises usuleiges või religioonileiges Eestis. Aga mul on tunne, et see lavastus kõnnib väga kenasti selle joone peal, kus miski pole lihtsalt nali, mis oleks võinud selle lavastuse puhul juhtuda.

M1: Ja minu meelest vaadates ümber istuvaid inimesi või kogu publikut, siis ka naermiste kohad on väga erinevad. Osa inimesi ei naera üldse, mõned muigavad. Täiesti subjektiivne asi, mida öelda, aga minu meelest see on lavastus, mis taotleb rohkem seda muiet. Noh, et see on nagu iga argument või iga diskussioon, milles on mingid naljakad näited, aga ta ei taotle seda, et see oleks väga humoorikas. Et ka see Heidi tegelaskuju tundub naljakas sellepärast, et ta on võõras. Et ta ei oska olla või et ta ei saagi aru mingitest laiematest aktsepteeritavatest konventsioonidest. Et see võiks olla asi, mis on naljakas ja osale inimestest oli ka väga naljakas. Mina isiklikult ei tundnud kordagi, et ma tahaks meeletult naerda, sest see vestlus oli ikkagi nende vahel ka intellektuaalne või et see polnud lihtsalt koomiline efekt. Kas või see peamine argumentide vahetus haua ja valgustuse kohta: kaks maailma põrkuvad, mis omavahel põrkudes võib-olla on naljakad natuke, aga tegelikult mitte eriti. See ei ole sketš.

M2: Ja no seda toetas minu meelest igakülgselt kunstiline lahendus. Just selles mõttes, et see lavastus ei ole ainult… Okei. Ma sõnastan lihtsamalt. See, et seal ei ole neljandat seina. See, et nad kommenteerivad oma tegevust. Nad ei lase sellel ka muutuda selleks, et me lihtsalt vestlesime ära ja nüüd on kõik. See on tehtud hästi põneval, pisut äraspidisel moel. See tekst on hästi põnev! See lavastus elab minu jaoks kuidagi… See pole mingisugune staatiline, vaid on teadlik sellest, mis toimub ja tegelased muutuvad ka automaatselt põnevamaks selle kaudu, kuidas nad meile esitatakse… Kuule, aga mul oli tegelt üks küsimus sulle.

M1: Nii…

M2: Sa käisid “Mefistot” ka vaatamas täna. Kas sinu meelest ei ole uskumatuid sarnasusi kahe meestegelase vahel?

M1: Edevuse mõttes kindlasti. Kusjuures mina ka mõtlesin selle peale, et tegelikult mängib Erki Laur väga tihti edevaid tegelasi… Et seal on see sarnasus Ulfsaki ja Lauri vahel. Näiteks “Melanhoolias” on Laur samamoodi edev peokorraldaja või suhtekorraldaja. Ma mõtlesin vist, et Juhan Ulfsak Hendrik Höfgenina ja siin Erki Laur Markus Kalmuna on lihtsalt väga sarnased tegelased. Et minu jaoks jääb siin see edevus kõlama…

M2: Mulle lihtsalt väga meeldis, kuidas seda Erki Lauri tegelast kujutatakse. Ta tuleb alguses meie ette, ta on väga tore, väga karismaatiline. Etendus algab sellega, et ta võlub publiku ära. Esimesed naerupahvakud tulevad seal, kus ta on öelnud paar sõna ja ta juba meeldib meile. Seejärel seatakse ta kontrasti inimesega, kes on suuremale osale publikust oli väga kentsakas. Mingisugune fundamentalist… Ma arvan, et väga vähesed inimesed seal saalis olid fundamentalistid. Kui üldse keegi. Pidevalt tuleb välja minu meelest see, et tegelikult Erki Lauri tegelaskuju ei peaks meile üldse nii väga meeldima. Selline pidev pisike tögamine selle aadressil, et kes on tema ja millise positsiooni ta endale võtab, kui ebaausalt ja mõtlematult ta sageli käitub, tehes võib-olla Heidi olukorda halvemaks. See isekuse-isetuse küsimus on temaga kogu aeg õhus.

M1: Jaa, sa mõtled, et see on samamoodi ka “Mefistoga”, jamh. Tead, minu jaoks oli see täna põnev. Näha kahte pigem klassikalist sõnateatrilavastust, kus on väga tugev näitlejatöö. See lavastus minu meelest poleks toiminud, kui keemia nende vahel poleks nii tugev. Nad tõesti mängivad väga hästi ja seda on nagu lust vaadata. Samamoodi siis ka “Mefistos” on lust vaadata Juhan Ulfsakut. Ja tegelikult, noh, okei, siin võis tekst olla ka parem, “Fundamentalisti” tekst on ka väga tugev, aga ma mõtlen just, et seda nagu näitlejameisterlikkust on lahe vaadata, sest sõnateater on sõnateater. Ma olen näinud muid sarnaseid asju, kas või see “Fundamentalist” ei vaimusta mind niivõrd lavastuslikult… vist?M2: Hmm, ma just tahtsin öelda midagi vastupidist.

M1: Tähendab, lavastuslikult kindlasti ka. See on suvaline asi, mida öelda, sest see on kõik ju taotluslik, see pole juhuslik.

M2: Jah, jah. Aga see milleni ma tahtsin jõuda, on see, et kui me mõtleme näitlejateväliselt, siis seal on ka kõik super, suurepärane plaan või kava. Aga näitlejate puhul hämmastab mind see, et kui realistliku sõnateatri eesmärk on olla usutav, siis need näitlejad veenavad mind täielikult. Ma usun, et nad on need inimesed. Kui me rääkisime sellest, et neljandat seina pole ja nii edasi, siis ilmselt peab näitleja olema palju kindlam oma tegelases, et nad suudaksid käituda selles neljanda seinata olukorras niimoodi, et kõik ikka veel usuvad. Nad teavad, et publik on seal ja publik peab teadma, et nende ees pole Erki Laur või Liisa Saaremäel, vaid Markus või Heidi. Nad saavad sellega hakkama, mis tähendab minu jaoks seda, et rolliloome seal taga on olnud väga tugev, nad suudavad sedasi kehastuda. Ja see on ilmselt lisaks näitlejatele suur kiitus ka veel lavastajale.

M1: Mhm. Kas pole mitte kummaline, et Erki Laur meenutab mulle miskipärast väga Anti Saart?

SEE OLI NAGU TEKNOKLUBI BALLETISAALIS

Lisanna Lajal

Foto: Kris Moor

Ta (she) astub lavale. Ta puus eendub. Ta puus on valusalt viltu. Valusalt

Ta naaseb algusesse.

Ta (he) astub lavale. Ta astub mängu. Nad kohtuvad. Järsku on neid on enam.

Nad astuvad areenile. Lava keskel on poodium, millest tantsijad üle hõljuvad, veerevad, rulluvad, hüplevad, maadlevad... See on võitlus? Sellest saab võitlus? Ei. “Fakerz” on lavastus gradatsioonis, kus etendajad liiguvad kõik omal viisil, kuid ometi harmoonias. Nende tehnikad ja liikumisstiilid on erinevad ning vaatajal püsib vabadus valida, kellesse pilk kinitada. Kõik elavad oma improvisatsioonis, peaaegu publikuga kontakti loomata, ometi irriteerides lava piiridega. Nad ei loo rolle, vaid pigem esinevad enda isikupärases voos. Just see teebki vaatamise huvitavaks – keegi ei esine, keegi ei püüa meeldida, kõik on omas elemendis.

Aeg-ajalt võtab liikumine kindla tantsu kuju: näiteks on tunda tangosamme ning Berliini teknoklubi hõngu. Tekno saabki lavastust läbivaks teemaks, sest kostüümid on võrgust ja neoonsed ning improvisatsioonid kulmineeruvad tekno saatel vabaks tantsimisega. Stseenis, mida praegu kirjeldan, tegi iga lavalolija energilise soolo. Mõni neist suutis kaotada kontrolli ning saada muusikaga üheks. Teine tantsis küll kiirelt ja hullumeelselt, kuid jäi siiski hillitsetuks. Kõiki etteasteid saatsid kaasetendajate hüüded ja innustused, mis tekitasid tahte toolilt tõusta ning kaasa tantsida. See tuletas meelde, kuidas muusika on imeline viis unustada iseolemine ja saada teis(t)ega üheks rütmiks, üheks võnkeks, üheks kehaks.

See imeline samastumine tekkis veel lõpustseenis, kus tantsijatest moodustus veider fluidum. Midagi “72 päeva” alguse taolist, aga kõrgem, tehnilisem. See kõik algas naise (Üüve-Lydia Toompere) ja mehe (Siim Tõniste) erootilisest stseenist, millega teised liitusid, luues kooslusest midagi linnupesa taolist. Nad moodustasid iseliikuva masina, mis justkui muutus, jäädes siiski samaks. Kogu liikumine oli hell ja hoitud, arvestav ja armastav. Siin, erinevalt teknostseenist, muutus meditatiivne muusika teisejärguliseks ja unus. See vaid saatis kehade kulgu.

Mõnel korral siiski tekkis tunne, et tantsijad on lavale tulnud enda oskusi demonstreerima. Näiteks Siim Tõniste korduvad jalavisked ja stseen aeglaste peapeal seisudega. Kuigi hetkeks tekitas see vaatamisse distantseerituse, oli see ilus, meeldiv, meeliülendav vaatemäng!

Kui ülal sai räägitud muusikaga samastumisest, siis Pärdi puhul sisenes mängu võlts ja vahetu remiks. Feikimine. Juba paarist noodist äratuntav “Spiegel im spiegel” oli keeratud pea peale. Muidu nii habrast harmooniat hoidev pala muudeti lavastuses iseenese vastandiks. Selle remiksi saatel toimus eneseväänamine ja tõesti võitlus. See oli kõige arvopärdiliku vastand, muutes muusika kui sisu ja liikumise kui vormi vastanduse eriti võikaks. Pärast Pärti mängis mingi eesti sült, kuid liikumisest mäletan vaid, et see polnud muusikat arvestades küll ootuspärane, pigem feik ja kohatu.

Nonii, ja kuhu see kamm siis kulmineerus? Saalisviibijad tõmbasid ette neid toolidel oodanud visiirid, sest etendajate suudest said purskkaevud. Pärast väikest puhkust paiskus joogipudeleist ammutatud vesi üle saali nagu värskendav vihm, mis maandas kogu loodud sünergia. Käes oli õhtu ja puhkehetk.

Ja enne kui ma siit Genist sammud Uude Teatrisse Draama lõpupeole sean, hüüan paberile: Sveta, Sveta, mida Sa teed?! Sest see, mida ma nägin oli Fataalne, Afektiivne, Kahtlematu, Ennastsalgav – FAKE selle parimas tähenduses.

11.09.2022

USA JA MAAILM

Elo Kaalep & Morten Made

Teadaolevalt ei ole ükski teatrikriitik Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo “72 päeva” vaadates veel avalikult pildiviktoriini mänginud. Aga see on väga lihtne, terve etenduse jooksul tuleb vastata ainult ühele küsimusele: milliseid fotosid, maale ja sümboleid suudad sa lavastusest üles leida? Võib ainult aimata, et selliseid viiteid on lavastuses kokku 72. Meie suutsime leida nendest 17, kusjuures tundub, et tegemist ei ole liiga väikese arvuga, et sisulisi järeldusi teha. Kõige lihtsamini andsidki ennast kätte järgmised näited:

1. 19. sajandi portreefotod

Siin pildil võib näha 72 päevaga ümber maailma reisinud Nellie Bly-d. Tollal ei osanud väike inimene suure tehnikarevolutsiooni eest veel oma hinge varjata ega kaameraga manipuleerida.

2. “Perfektne” 1950ndate koduperenaine USAs

3. Chewbacca “Star Warsist”

4. Ali Shallal al-Qaisi, kellest tehtud pilt nimega “The Hooded Man” sai 2004. aastal kuulsaks tõestusmaterjalina USA sõjakuritegudest, mis pandi toime Iraagi sõja algusaastatel.

5. Borati supelkostüüm

6. Esimene inimene Kuul (ameeriklane, mees)

7. Michelangelo “Pietà”

8. Trumpi-vastane meeleavaldaja USA eelmiste presidendivalimiste ajal

9. Lenini kuju Peterburis

10. Filmi “American Pie” kaanefoto

11. Adolf Hitler avamas Berliini autošõud (1940)

12. Gopnik

13. René Magritte’i “Hea usk”

14. Väravalöömise järel õnnest põlvini langenud Wayne Rooney (inglane, mees; lavastuses esitatud Ameerika jalgpalli palliga)

15. Ajakirja Playboy kaanepilt 2015. aasta aprillis. Siinkohal kogeme täielikku vastandit 19. sajandi keskpaiga portreefotodele, kus kaameraga manipuleerida ei osata.

16. Panamalane rahvariietes

17. Vastabiellunud noorpaar Ukraina iseseisvussõja eesliinil

Nellie Bly, kes võttis ette 72 päeva kestnud ümbermaailmareisi, oli ameeriklane. See seletab rohkeid viiteid USA poliitikale, meelelahutustööstusele ja ka USA maailmavaateid kujundanud välismaistele elementidele. Nõnda saab publiku silm lavastuse “72 päeva” ajal objektiiviks kõigile sümbolitele, mis ameeriklaste eneseteadvust aastasadade jooksul kujundanud on.

KUIDAS ÜKS VÄGA EBAPOEETILISE NIMEGA NEIU ÜKSKORD KOOPAST VÄLJAS KÄIS JA ENAM TAGASI EI TULNUD

Elo Kaalep & Lisanna Lajal

Väikekodanlusega on Ulfsak tegelenud varemgi. Ka näiteks tema lavastuse “Pigem ei” peategelast Kuldarit iseloomustab kõige enam kapitalistlikus masinavärgis mutrike olemise tunne. Sarnased inimesed tegutsevad ka kõnealuses lavastuses, kus kontvõõras Tim (Markus Truup) viibib pulmapeol ja suhtleb melanhondriasse (arvustajate loodud uudissõna - Toim) langenud Tiinaga vaid selleks, et saada temalt kätte rahateenivat loosunglauset. Kuigi Ulfsaki lavastused räägivad sisuliselt erinevatest asjadest, elavad nende tegelased sarnases maailmas, väärtustavad sarnaseid asju ja kalduvad nägema elu sarnasest kosmoloogilisest perspektiivist.

uoʇɐlԀ ɐɾ ʞɐsɟl∩

Ulfsak liidab Trieri “Melanhooliale” Platoni koopamüüdi, edastades lõpuks müstilist sõnumit depressioonist kui millestki, mis annab selle kogejale vaimse eelise teiste inimeste ees. Meenutagem Platoni kuulsat allegooriat. On koobas. Koopasse on aheldatud inimesed. Nad ei näe, mis nende selja taga toimub. Aga sinna on süüdatud lõke ja kõik, mis toimub lõkke ees, jätab aheldatud inimeste vaatevälja pikad ja selged varjud. Inimesed, kes pole kunagi elus koopast väljas käinud ega ühtegi looma näinud, peavad hobuse varju hobuseks eneseks, peavad jäljendust maailmast maailmaks eneseks. Suutmata end lahti rebida teadmatuse ahelatest, on nad õnnelikud.

Aga mis saab siis, kui keegi noist nõrgukestest koopast väljub? Neid vastuhakkajaid nimetab Platon filosoofideks ja Ulfsak paneb sellesse positsiooni peategelase Tiina. Vihjeid sellest seosest saame lavastajalt juba kavalehte lugedes, mis annab esimese ajendi lavastusest koopamüüdi märke otsida. Ja tikutulega neid otsima ei pea. Kui filmis räägiti onnide ehitamisest, siis lavastuses räägitakse koobastest. Lava-augus mängitakse veel lampidega, tulega ja varjudega.

Teatrisaali tagaseinast kui kosmilisest kõrgusest langeb lavale Platoni ideede, vormide ja reaalse maailma valgus, millega Tiina julgeb vaadata tõtt. See on Melanhoolia kiir: meteoriit, mille maalelangemist tegelastele ennustatakse, annab Tiinale erinevalt ülejäänud tegelastest jõudu lavastuses samamoodi nagu peategelasele Trieri filmis. Need, kes elavad jäljenduste jäljenduses ja tühisuste tühisuses, ei suuda toime tulla surmahirmuga, mis koopast väljuvat aheldatut ähvardab. Koopast saab selle teooria järgi välja ainult see, kes surma ei karda. Tiina melanhoolia teeb temast surmalähedases olukorras just sellise inimese.

elu on üks hädaorg

ära surema peab kord

ja siis mullaks saama

INIMESED MEIE SEAS

Lisanna Lajal

Foto: Priit Loog

Hõissa! Draama on avatud ja esimene teatripäev läbi. Juba festivalikavale peale vaadates jääb silma usuteemade aktuaalsus Eesti teatris. Näiteks saab festivalil näha palju tähelepanu pälvinud “Fundamentalisti” ja “Iraani konverentsi”, samuti “Issanda loomaaeda”. Ja miks mitte paigutada samasse kategooriasse ka pealkirjalt kristlikku “Eden Detaili” ja mõlemat “Kolme õe” lavastust?

Eile nähtud Endla teatri dokumentaalfantastika “Issanda loomaaed”, mille lavastamist tituleeritakse teatri kodulehel provokatiivselt “võrdlemisi mõttetuks”, võttis käsile eesti kristlased ja püüdis tuua intervjuudel põhinevad tõsielulised lood publiku ette.

Laias laastus võib stseenid jaotada kolme kategooriasse: esiteks verbatim-stiilis pikemad monoloogid (mida iga näitleja esitas ühe), teiseks kõrvaklappide kaudu vahendatud “räägin-mis-kuulen” episoodid ja kolmandaks intervjuudest kuuldud lugude lavastused või näitlejate “oma” kommentaarid ja olukorrad proovisaalist. Niisiis olid laval vaheldumisi nii eesti kristlased tegelastena kui ka näitlejad omas isikus.

Kristlaste kujutamisel said vaatamata suurele teksti osakaalule minu jaoks lavastuse dominandiks kostüümid: kõik etendajad olid kodustes villastes kampsunites ja mugavates riietes. Nad olid “inimesed meie seast”, lihtsad inimesed, samalaadsed inimesed.

Kuna lavastuse tonaalsus oli koomiline, jäid ka mõned rollilahendused õhkõrnale piirile siiruse ja rahvaliku paroodia vahel. Näiteks hakkas mu sisemine läbielamisteatri armastaja Liis Karpovi esitatud katoliiklikut Johannat vaadates kisama: “Ei usu! Ei usu seda mängu!” Tegelane peitus arglikult peamise lavakujunduselemendi – Hieronymus Boschi „Maiste naudingute aia“ hiiglasliku repro — taha ning jutustas sealt hiirpeenikesel häälel oma patusest “eelmisest elust” ning teest kloostrisse ja sealt tagasi tavaellu. Kuigi sisult oli täiesti mõistetav too raskus leida teiste inimestega ühist keelt ühiskonnas, kus kristlikule sõnavarale vaadatakse pika pilguga, ei võimaldanud rollilahendus mul tegelasele siiralt kaasa tunda.

Samas oli Ago Andersoni kehastatud õigeusklik vanatädi ootamatult ehe. Ta ei hakanud kedagi mängima, ta lihtsalt lausus teksti. Vahepeal liikus, vahepeal jah, ka viskas nalja, kuid seda kõike heatahtlikult mängitava inimese suhtes. Näiteks meenub hetk, kus memm kirjeldab oma sisemisi dilemmasid stiilis: “Ükspäev tegin mina moosi ja siis mõtlesin, et kas minna homme kirikusse või ikkagi lapselast hoidma. Mõtlesin-mõtlesin ja ikkagi ei läinud teenistusele, mõtlesin, et teine pühapäev. Küll teine kord jõuab.” Daami jutt sisemisest särast ja telefonikõnedest kaugel elava usuõega kandis elava inimvaimu kuskilt Eesti alevikust otse minu südamesse Tartu kesklinnas. Midagi sündis.

Vanadaami stseenile eelnev ja järgnev muusika tõstatas aga jällegi küsimuse, kas lavastuse eesmärk on teha nalja või avada kristlaste hingeelu ja kaardistada nende olukorda ühiskonnas. Kogu kirikumuusika rikkalikust varamust oli valitud eestikeelne retsitatiivne lauluke, milletaolisi tegelane ühes varasemas stseenis maha oli teinud. Muidugi võis muusikavalik kuuluda žanri “Laura, meil on pooleteise nädala pärast esikas, nüüd on küll viimane hetk kavalehega tegeleda” (Anne-Ly Sova tsitaat lavastuse kavalehelt), kuid see ei tohiks olla ühegi kunstilise valiku põhus.

Ja kuna algused ning lõpud on kunstis ikka tähenduslikud, tahangi viimaks tähelepanu juhtida lavastuse algus- ja lõpustseenidele. Mõlemad keskenduvad ülalmainitud Hieronymus Boschi maali analüüsile, luues sellega justkui muuseumi õhkkonna ja asetades Eestis elavad kristlased samuti selle raami sisse. Kuna lavastus huvitub rohkem sellest, mis toimub maali ees, mitte sees, jääb pilk kristlastele (lavastuse keeles informantidele) sotsioloogi distantseeritud vaateks. Lõpetuseks suur tänu tegijatele teema tõstatamise ja humoorika õhtupooliku eest!

LITEREERING BARLOVAS 6. SEPTEMBRI ÕHTUTUNDIDEL KUULDUD VESTLUSEST THE BIOFILM SISTERSI "PURE PINK POXI" TEEMAL

Markus Laanoja & Morten Made

M1: Ma arvan, et minu lemmikasi selle lavastuse juures on selle täielik camp’lus, täielik camp-esteetika. See tunne, et see on midagi täiesti rumalat või igapäevast, mis on tehtud... nõksuga ja nad on selle juures täiesti tõsised. Et nagu sul on näiteks kindakujuline kleit, mis on kinnas, aga on kleit...

M2: Hahaaa!

M1: ...ja sa oled supermodell MET galal, kellel ongi kindakujuline kleit… Ja see on rumal! See on kinnas. Aga see on samal ajal kleit ja sa näed imeline välja.

M2: Jaa! Ja minu meelest see on mingitpidi põnev, sest tegelikult praegu paistab camp’i suht vähe olevat. Kas camp pole kohati surnud vorm nagu? Vist? Camp nagu kuulub mingisugusesse aega, mis pole hetk...

M1: No minu meelest pigem mitte, aga... jah. Ma ei oskaks tuua välja mõnda teist lavastust, mis on selline. Ja noh, see tuleb välja nende visuaalis, nende mängus ja on minu arvates lihtsalt nii kuidagi... maitsev! Või et seda on nii nagu m õ n u s vaadata.

M2: Mhmh. See on nagu see, millest me enne rääkisime. Et on mingid karjuvad sarnasused “Siili poomise” (ilmselt peab M2 siinkohal silmas Tartu Uue Teatri lavastust “Siili poomine“ (lavastajad Elise Metsanurk ja Andreas Aadel)) ja “Pure Pink Poxi” vahel. “Siili poomine” üritas samamoodi olla küllaltki camp... Sest faking oranžid põdrad on camp. Või noh, see taotleb minu arvates camp olemist. Aga ta ei kanna seda absoluutselt välja, erinevalt “PPP-st”.

M1: Minule väga meeldis “Siili poomises” see aspekt, mida nad üritasid luua, aga millega ei mindud üldse nii kaugele või mis otsekui tühistati ära seal lavastuses. Mindi tagasi sellise obskuurse nalja juurde, aga ma ei tea, kas siis ei julgetud või ei osatud seda tõsisemat teemat kuidagi lõpuni ära teha. Ma räägin sellest, et “Poomises” teeseldi, et meie olemegi nüüd poliitikud, samal ajal kui Biofilm Sistersi puhul on see justkui programmiline. Et nad esindavadki ideoloogiat, mida ei ole olemas. Et on sisterhood, mis on näiline. See nende “Hey, sister!”... See on ju nii võlts, kui saab olla, aga samas usutav oma selles valskuses, näilisuses.

M2: Ma korra veel tahaks selle camp’i jutu juurde naasta... Et kas camp’i loogika üleüldiselt ei ole selles, et see kõik on kummastav, veider ja ekstravagantne, aga samas loomulik. Et see on nagu ülemängimine siiski selle konkreetse isiku loomulikus võtmes. Et tema ongi selline või et see on tema viis näidata ennast. Ja see minu meelest toimis just Biofilm Sistersi puhul...

M1: Jah!

M2: Unustades ära fakti, et see on nii-öelda näitemäng, on see nii camp, kui üldse saab olla. Tekib tunne, et laval on etendajate päris alter ego’d. Ehk see teeb selle lavastuse väga tugevaks. Just see usutavus. Vastupidiselt “Siili poomisele”, kus seesugust usutavust kunagi ei teki. “Siili poomine” on kuidagi hästi forsseeritud. Näitlejad kannavad laval teksti ette. See pole camp! Aga seda võiks tahta sinna poole kuidagi nügida või nii…

M1: Minu jaoks olgu see “Siili poomine”, mis ta on. Aga minu meelest see, mis teeb selle lavastuse minu jaoks camp’iks, on see teesklus, mis on viidud tõelisuseni. Nad teesklevad seda, mis nad on, aga samal ajal nad ka tegelikult ei teeskle, vaid usuvad. See vist ongi eriti magus...

M2: See koorus mu meelest seal vestlusringis ka väga hästi välja. Etendajad ei suutnud kordagi kindla jah-sõnaga öelda, et nad on näitlejad või et nad näitlevad. Iga kord, kui nad pidid ütlema, et me näitlesime neid rolle või et me olime mingisugused tegelased, siis selle asemel ütlesid nad, et nad kandsid teksti ette, lugesid teksti ette või midagi seesugust. See on küll arusaadav, kuna nad on kõik ju tegelikult tantsukunstnikud, aga samas tundub huvitav, et nad ei tahtnud üldse võtta seda rolli, et me oleme näitlejad, kes etendavad mingeid rolle. Lisaks on see nende enda kirjutatud tekst. Mõlemad need aspektid loovad minu meelest autentsust... Mis on mu meelest lihtsalt väga äge!

M1: Nad ise ütlesid seda ka, aga see tuleb sama veenvalt laval välja ka, et tegelikult Biofilm Sisters on nii need tegelased seal laval kui ka need inimesed ise. Nad loovad etendaja iseenda põhjal. See lavastuse sisu – mis on ka suurepäraselt tabav – ongi tegelikult nemad ise. Ja ka visuaal nende ümber toetab seda kõike ja viib selle sisu justkui järgmisele tasemele. Või noh, käib pidev mäng mingite ootuste vahel. Nad on neli naist, kes näevad tegelikult üsna sarnased välja. Neil on väga kindlad tunnused. Et neilt eeldatakse midagi muud. Lisaks on vaataja pandud r o o s a s s e monokroomsesse saali, aga seal toimub midagi, mis pole üldsegi nii roosa. Pealtnäha vahepeal on, aga tegelikult pigem ei ole.

M2: Tead! Mina tahan korraks vahele öelda, et siin lavastuses oli midagi, mis mind üle pika aja lõpuks ometi teatris vaimustas. Oli näha ideaalset ajastust. Seda justnimelt piltide vahetuse mõttes. Kohe, kui mina tundsin, et üks pilt hakkab väsima, nali kuluma, siis toimuski pildivahetus. Näiteks see left-wing/right-wing poolte võtmine. See läheb ühel hetkel segaseks. Nii taotluslikult kui ka seepärast, et inglise keelt mitte-emakeelena rääkivad inimesed räägivad seda teistele inglise keelt mitte-emakeelena rääkivatele inimestele. Ja täpselt see hetk, kus minu tähelepanu hakkab tekkinud segaduse tõttu kaduma, siis toimubki pildivahetus! Ja täpselt sama oli ka esimese pildi puhul, mis roosas saalis toimus. Minu jaoks näitab see seda, et prooviprotsessis on olnud palju kriitilisi pilke, kes on osanud öelda, et kus on õige hetk edasi liikuda. Seda kohtab teatris minu meelest pigem päris harva. Näiteks kannatas “Ma võiksin sulguda pähklikoorde” (saame vaid eeldada, et M2 peab räägib Vaba Lava lavastusest “Ma võiksin sulguda pähklikoorde” (lavastaja Priit Põldma)) justnimelt selle käes, et pildivahetused olid väga kehvasti ajastatud ja kogu lavastus jäi venima. “Pure Pink Pox” on lihtsalt toredalt tihe lavastus.

M1: Jah, tihe ja täpne.

M2: Jah, täpselt. Kõik toimib, sellepärast et ta on tihe.

M1: Jah.

Taamalt, baarileti äärest, kostab valjuhäälset “Silveri laulu”.

M1: Üks minu lemmiksegmente sellest lavastusest oli see remember when’ide koht, sest minu meelest see näitab ära absoluutselt kõik, millest see lavastus räägib. See lavastus on, ma ütleks, sügavalt ühiskonnakriitiline ja seda väga mitmest aspektist. Esmalt sellepärast, et nad on tantsijad, kes väga aktiivselt mainivad oma positsiooni ja arutavad, kuidas tantsijal ühiskonnas mugavam saaks olla. Aga ka poliitiline retoorika sellest, et kes tegi mida, kas siis heast või halvast küljest, et siis öelda, et keegi on kõige parem, kes tantsijate kombel leiutas DNA või läks Kuule, aga teisest küljest tehakse keegi sõnade abil ka väga pahaks, kes lasi pomme ja tegi muid halbu asju. Minu meelest see tuleb kõik sealt juba välja. Lisaks näidatakse sedasi sõna nii-öelda maailma muutvat jõudu: see, kuidas me millestki räägime, mõjutab ka seda, kuidas me üht või teist hiljem tunnetame, mida me arvame olevat tõde ja mida mitte.

M2: Mhm. Mul läks nüüd mõte kaotsi natuke. (Tšau, kas te lähete koju vä?

M3: Ma ei tea veel, mõtleme. Te siin niisama või?

M2: Me teeme selle mingi Draama festivali asja ära ja siis võiks veel natuke võtma hakata. Mina isiklikult ei oska vist rohkem midagi öelda.)

M1: Üks asi siiski, mida ma veel lisaks. Tegemist on vaieldamatult osavõtuteatriga: osavõtt algab esimesest hetkest, kui algab etendus. Mina arvan, et see on väga meisterlikult tehtud osavõtt, nagu õiges doosis ja õigel kujul, kus ma ütleks, et see ei hirmuta vaatajat ära, aga ta ei ole ainult vaataja positsioonis, vaid temaga mängitakse rohkem.

M2: Tead, mina tahaks mõneti oponeerida. Ma tahaks selles mõttes oponeerida, et algus, kus etendajad tulevad ja päriselt intervjueerivad publikuliikmeid, tekitabki tunde, et me oleme nüüd mingis osavõtuteatris, aga siis kui me jõuame saali, siis tegelikult… No okei, selle päästab see, et lõpus meie intervjuu vastused kõlavad uuesti. See seda päästab, noh, selles mõttes.

M1: Spoiler. (naerab)

M2: Ee, jah. (naerab) Aga selles suhtes tekkis mul paralleel “Iraani konverentsiga” (siinpuhul mõtleb M2 tõenäoliselt Theatrumi lavastust “Iraani konverents” (lavastaja Lembit Peterson)), kus alguses, sisuliselt enne saali sisenemist jäetakse mulje, et sina oled konverentsil. Samamoodi tekib “Pure Pink Poxi” puhul see tunne, et sind kaasatakse sinna hästi palju, aga samas saali jõudes kaasatakse sind hästi näiliselt, sest tegelikult pole vahet, kes istub kus, sest see on kõik ikka näitemäng, see on läbimängitud, planeeritud asi. Selle päästabki minu jaoks ainult see, et seal lõpus need jah-sõnad kõlavad, aga see pole minu meelest ideaalne osavõtuteater, sest see osavõtt paratamatult ei säili, aga tegelikult ei teinud see minu kogemust kehvemaks. Kindlasti toetas seda minu jaoks lavastuse pikkus, sest nad ei teinudki siis justkui osavõtuteatrit, vaid see oli mingite osavõtuteatri elementidega etenduskunst.

M1: Ja-jah. tegelikult ma olen sinuga nõus, aga olen samal ajal nõus ka endaga. Ma arvan, et asi võib-olla on selles, et minu jaoks see on ideaalne osavõtuteater, sest ma ei taha rohkem osaleda. Mulle meeldib see, et ma olen kaasatud alguses sellisel väga ladnal moel, kus mul tegelikult ei ole mingit pinget, ma ei tunne, et ma olen tähelepanu keskpunktis, aga et pärast see jätkub joonena ikka veel, et ma pean ikka veel etenduse ruumis olema rohkem kohal ja tunnen, et minuga mängitakse kuidagi püsivamalt või otsesemalt, aga ma ei pea minema ise lavale.

M2: Jah, ma olen nõus. Ja tore on see pingete mahatõmbamine ka seal alguses. Noh, inimesed tunnevad ennast seal alguses ebamugavalt küsimusele vastates, aga minu jaoks peamine funktsioon on selles, et publik läheb küllaltki heas meeleolus saali, sest neil on pinged maha tõmmatud. Vestlemine etendajate ja publiku vahel muutub väga kiiresti vabaks, et näiteks need kas-küsimused muutuvad lõpuks selleks, et “Kas sulle meeldib kohv või tee?”, “Milline tee sulle meeldib?”. Kuule, ma lähen võtan pitsid meile ja siis…