Eesti Teatri Festival DRAAMA 2018

WORKSHOP
Vastab autor Mart Kangro

Kriitikas on öeldud, et esmalt tundus Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan ­Ulfsaki „Workshop“ paratamatult kui Eesti uuendusmeelse etenduskunsti käilakujude kokkutulek. Kuidas te tegelikult kokku saite?
Käilakuju on väga huvitav väljend tõesti. Aga me olime täiesti juhuslike vestluste käigus üksteisele teada andnud, et võiks midagi koos teha ja Eerost sai lõpuks meie vahendaja. Millal täpselt otsus sündis, seda on väga raske öelda, sest me saime korduvalt kokku ka enne proovide algust.

Ka on kriitika öelnud, et lavastus "Workshop" kirjeldab fakte ja sel juhul pole kuigi palju võimalust kujutlusvõimet kasutada. Kuidas seostad Sina fakte ja kujutlusvõimet?
Esiteks, isegi faktide tajumisel on kujutlusvõimet vaja. Teiseks, faktide taha tuleb vaadata ja endalt küsida, kuidas faktid omavahel on seotud ja mida need faktid kätkevad. Siin võiks paralleeli tuua sotsiaal- ja muu meediaga, mis kasutab teatud fakte ära mingi teise eesmärgi nimel.
Meie lavastus üritab kujutlusvõimet käivitada ja ma loodan, et vaatajad näevad faktide taha.

Samuti on kirjutatud, et Eero Epner, Juhan Ulfsak ja Mart Kangro kutsuvad oma uue lavastusega „Workshop“ publiku elu elamise meistriklassi. Kuivõrd on üldse elamist võimalik õpetada?
Ma arvan, et inimesena on võimalik paljusid asju õppida ja kindlasti on õppeprotsess väga suur osa elamisest. Ka on võimalik paljusid asju õpetada, aga kas need õpetused meile kuidagi kasuks tulevad, see on juba teine küsimus, ja selle ma jätan selle lahtiseks.

Lavastuse kohta on öeldud, et see on tohutult keeruline sotapota. Mitu korda peaks “Workshop’i” vaatama, et see ei tunduks enam tohutult keerulise sotapotana?
Ühest korrast piisab, aga võib ka üldse mitte tulla, võib-olla on mõnel sellest palju kergem.

Lavastuse kodulehel on kirjas, et teie teate mis on õige nurk hammaste pesemiseks. Mis see õige nurk siis on?
Inimesed, kes etendust näevad, saavad sellest kindlasti väga palju praktilisi nõuandeid ja mõnele on see lavastus võibolla päästev. Aga meie eesmärk ei ole konkreetseid asju õpetada, vaid kutsuda kaasa mõtlema ja kahtlema. Kuidas me positsioneerime teadmist ja teadmise edasi andmist? Kes seda omab ja kes seda kellele räägib? Kes võtab endale õiguse?

Viidatud tekstid:
Hanno Soans “Kas teadsite, et…”, Eesti Ekspress 28.03.2018
Kaja Kann, Annemari Parmakson “Kaks vaadet töötuppa”, ERR Kultuuriportaal 15.06.2018
Marie Pullerits “Inimeseks õppimise mõõdupuud”, Sirp 09.03.2018