Eesti Teatri Festival DRAAMA 2018
SIRGU EESTI
Vastab autor Henry Griin


Kriitika on öelnud, et “Sirgu Eesti” on nagu rusikalöök kõhtu? Kuidas seda mõista?
Peamiselt pidas Hvostov vist silmas, et tase on nõrk. Ja selle all äkki siis seda, et on liiga otse. ‘’...miks laskus professionaalne VAT Teater tasemele, mida ma olen seni ­harjunud nägema Eesti Üliõpilaste Seltsi iga-aastasel mardiooperil…’’ - arvatavasti talle ei sobinud, et lavastuse kolmas vaatus on groteskselt naiivne või naiivselt groteskne. Hvostovi teooria on, et nii VAT kui G9 itsitavad “Sirgu Eestiga” kavalalt pihku kogu EV100 teatriprogrammi ning juubeli teatrikvoodi ideoloogia ja metafüüsika peale. VATi eest ma ei saa kõnelda, aga G9 suuvoodrina antud juhul julgen vihjata, et õige pisut-pisut muigasime küll omaette. Siiski mitte enne, kui olime kõik metafoorid ülimitmekihiliselt filtreerinud ja läbi lavastanud.

Oled öelnud, et algselt oli plaanis lavastuses tutvustada võimalikke erinevaid alternatiivajalugusid. Milliseid?
Peamine lugu kirjeldas Eestit, kus Sirk sai Pätsu asemel presidendiks, selle riigi tänapäevast seisu. Rail Balticu kaudu tuuakse Eestisse kogu Euroopa prügi. Eesti teadlased on loonud tehnoloogia selle ümbertöötlemiseks, see puhastatakse ja muudetakse milleks iganes. Isegi Rahvusraamatukogu maja on sellest 3D-prinditud. Liviko villib sellest maailma puhtaimat viina ja meie autod sõidavad prügipiiritusel. Sellest trükitakse Eesti kroone, mille me Euro asemel uuesti kasutusele võtame, sest me oleme Euroopa rikkaim riik ega kuulu ühtegi ühingusse. Prügi hakati esmalt tooma, et täita maavarade kaevandamisest tekkinud auke, aga sellega seotud rahalisest edust inspireerituna laiendati projekti. Prügiga kaasneva mikrofloora suhtes oleme immuunsuse arendanud, aga teised riigid ei ole nii tugevad. Seepärast on Eesti põhimõtteliselt karantiinis, sisserändajaid peaaegu pole. Eesti ei ole riik, vaid usaldusühing, justkui firma. Riik ise toimib ühe suurkontsernina teiste globaalsete kontsernide seas, samas kui ühiskond toimib siiski võrdsusühiskonnana. Ka Sirgu-Eesti või õigemini temajärgne Eesti sattus siiski Nõukogude Liidu võimu alla. Liidu poolt peale pandud sotsialism võeti loogilise jätkuna omaks ning arendati sellest välja teatud reservatsioonidega sotsiaaldemokraatlik ühiskond. Täna Moskva enam ei kontrolli, aga tegemist on siiski sotsiaalselt tugevalt reguleeritud ühiskonnaga. Ent siiski tunnevad kõik siin elavad inimesed, kes ka sünnipäraselt on firmas automaatselt osanikud, et nad töötavad kõrgemate ideaalide nimel, neil on ühine eesmärk – nad on kõik nagu taluomanikud, kõik vastutavad, igal ühel on oma roll – ning see teeb Eestist globaalse õnneindeksi järgi lausa maailma esiviisikusse kuuluva riigi. Rahvusorganiks on maks kui kehas põhiline mürkide ümbertöötleja, sellest saab Eesti sümbol igasugustel logodel. Sirgu maksa hoitakse erilises kuubikus peaväljakul kui rahvuslikku maksa nr 1. Keelest oleme välja juurinud kõik laensõnad ja eelistatud lapsenimed on samuti arhailised ja lühikesed: Aare, Ott, Epp, Mari, Koit, Lemb, Õnn, Mikk, Ann, Lea, Aul jmt.

Kriitika ütles veel, et “Sirgu Eesti” on valus kingitus meie ühisele vabariigile. Miks te nii tegite?
Vot ei mäleta enam, kuigi ilmselt võiks, et kas oli plaan haiget teha. Pigem ei olnud. Aga. Teos peab ju ikkagi afekti tekitama, tavaelu letargiast välja raputama. Meie plaan polnud seda teha šokiga, vaid mõtlema pannes. Publik võiks arutleda tõe ja mälu üle. Mõnele võib olla mõtlemine valus. Mõnele võib olla minevik valus. Mõni ei talu ei tõde ega valet ja tal on valus. Mis teha. Alati lilli ja torti kinkida on kah mõttetu. Siis kaotab kink tähenduse.

“Sirgu Eesti” etendused Tallinnas toimuvad Rahvusraamatukogus. Seal on etendusi juhatanud sisse rännak koos publikuga läbi raamatukogu ruumide. Draamafestivalil toimub etendus ERM’is. Kui hästi sobivad siinsed ruumid rännaku kui lavastuse lahutamatu osa läbiviimiseks? Kas ja mis on teisiti kui raamatukogus?

Sellist teekonda, nagu meil Tallinnas oli, me teha ei saanud, sest maja arhitektuur on siin niivõrd teistsugune. Seepärast asendasimegi esimese vaatuse sellega, mis ta siin ERMis nüüd on. Rännakut saaks siin teha küll ja ilmselt aasta ajaga suudaksime ka oma vaatuse ERMi jaoks ümber lavastada, nii et sel oleks sama tähendus Rahvusraamatukogus toimunuga, kuid seda aastat meil enne festivali kuskilt võtta polnud. Ühest küljest on hea, et ruumis on juba rekvisiit olemas eksponaatide näol, aga teisalt on tegemist avaliku ruumiga, kuhu me vajadusel oma asju juurde ehitada eriti ei saaks. Seni oleme balansseerinud muudetavuse ja olemasoleva mugaval poolpiiril, töötava muuseumi sees tuleb ruumile rohkem alla anda. Oleme sama seisu ees talvel ilmuva ‘Hingede ööga’, nii et tegelikult vastab sellele küsimusele ehk järgmine teos paremini kui mina siin praegu.

Kui peaksid Artur Sirguga kokku saama, siis millise kohtumispaiga valiksid?
Kuna ma teda ei tunne, siis laseks ma selle valida temal. Ma usun, et kohavalik ei loeks sel puhul suurt midagi. See võib olla mõni kesklinna kohvik. Ma ei näe põhjust antud kohtumist kuidagi ruumiliselt lavastada. Võibolla ta kutsub mind enda juurde külla. Võibolla surume korraks tänavanurgal kätt. Eks oleneb kohtumise eesmärgist. Kui tahaksime kõne salvestada, läheksime kajavabasse ruumi. Kui süüa, siis restorani. Ja nii edasi. Vaevalt meie kohtumisel ruum loeks, pigem kohtumine ise.

Viidatud tekstid:
Andrei Hvostov "Sirgu Eesti"-nagu rusikalöök kõhtu”, Eesti Ekspress 18.10.2017
Reet Weidebaum "Sirgu Eesti" viib rännakule, näitusele ja lõpuks ka etendusele”, ERR Kultuuriportaal 04.10.2017
Sulev Oll "MUST ja VALGE, see ongi tervik”, Maaleht 12.10.2017