Eesti Teatri Festival DRAAMA 2018

MILJONI VAADE
Vastab näitleja Liina Tennosaar

Kriitikas on öeldud, et võib-olla ongi see üksnes kõrvaltvaataja soovunelm, et ühes suurettevõtmises loosi tahtel kokku sattunud trupid hakkavad sellises eriolukorras sooritama imetrikke, mida igapäevatöös teha ei suudeta. Kuivõrd on sinu jaoks oluline iga uue rolliga sooritada imetrikk?
Ma pean iga oma rolliga sooritama imetriki, sest ma olen vabakutseline ja kui ma oma tööd halvasti teen, siis mind enam ei kutsuta mängima. Ma pean olema iga kord nii pühendunud kui ma vähegi suudan, et õigustada enda kutsumust.

Mis tundeid see sinus tekitab, kui kriitik ütleb, et imetrikk on jäänud sooritamata?
See ei ole tegelikult üldse tähtis, sest kriitiku arvamus on täiesti subjektiivne. Ma olen õppinud selle endalt maha raputama. Puhta kullana ei saa võtta ei ühtegi kiitust ega laitust. Lõpuks loeb see, kuidas reageerib saal, kuidas nad sinuga kaasa hingavad, kuidas nad lõpuks plaksutavad või ei plaksuta.

Mil moel on Sinu arvates lavastuse “Miljoni vaade” temaatika aktuaalne tänasel päeval?
See on küll eelmise kümnendi lugu, aga mulle tundub see kuidagi nii lähedal. See temaatika on tänapäevane, sest riigikord on meil kapitalistlikuks muutunud ja selliseid inimesi, kes teiste arvelt rikastuda tahavad on ajast-aega olnud.

Milline inimlik küsimus või temaatika on sinu jaoks selle lavastuse puhul kõige olulisem?
Minu jaoks jääb sellest lavastusest kõlama see, et ükskõik kas me oleme rikkad või vaesed, me oleme perekond. Hoiame kokku.

Tallinnas annate etendusi ruumides, mille akendest avaneb vaade linnale. Tartus draamafestivalil mängitakse seda jõelaevas “Sisevete saatkond”. Kui suur väljakutse on Sinu jaoks mängukeskkonna niivõrd suur erinevus?
See on kogu meie trupi jaoks suur väljakutse. Esiteks, meie lava kõigub ja sellega pole me üldse harjunud. Ma ei ole harjunud tundega nagu mul käiks kogu aeg pea ringi või nagu mul oleks tasakaaluhäired. Eriti tuntav on see siis kui mõni kaater või teine paat mööda sõidab, sest see tekitab lainetuse. Meil on ka üks balletistseen, mida kõikuval pinnal on natuke raske esitada, aga nüüd ma tean, mis tunne on tantsutüdrukutel, kes laevas töötavad.
Ruumi on samuti vähem, aga meie kõvade kaantega kava on õnneks hea publikul kasutada selleks, et endale tuult lehvitada.

Kui saaksid ise valida, kus etendust mängida, siis millise vaatega paiga maailmas valiksid?
Maailmas on nii palju ilusaid kohti, mida ma ei tahakski teatriga ära rikkuda. Ma vaataks neid niisama. Aga ma olen näinud ühte etendust sellises kohas, mille vaadet ma ei teadnud, et ma olen eluaeg igatsenud. See oli Urvastes Villikese teatritalus “Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu” etendus, kus Priidu Adlas oli välja valgustanud 150 meetrit eemal oleva metsa ja valgusega tehti nii lund, päikest kui vihma. See oli hingemattev vaade.

Viidatud tekstid:
Madis Kolk “Prügikast 4 ehk Miljoni vaade”, Sirp 08.06.2018