Eesti Teatri Festival Draama 2015.

Varesele valu...

Eesti Draamateater

Varesele valu... foto
10. september kell 19.00
Tartu Uus Teater, Tartu
11. september kell 19.00
Tartu Uus Teater, Tartu
Autor-lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik (Tallinna Linnateater)
Kunstnik Nele Sooväli
Valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater)
Muusikaline kujundaja Andre Pichen

Osades: Robert Annus, Henrik Kalmet (Tallinna Linnateater), Piret Krumm, Ursula Ratasepp (Tallinna Linnateater), Britta Soll või Mari-Liis Lill, Veiko Tubin (Tallinna Linnateater).

Depressioon on aastaks 2030 suurim töövõimetuse põhjustaja maailmas.“
„Depressioon on moehaigus.“
„Depressioon on aladiagnoositud.“
„Depressioon on üleravitud.“

Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri koostöös sündivad lavastused „Varesele valu...” ja “Harakale haigus...“ toovad lavale lood Eesti inimestest, kes on isiklikult kokku puutunud depressiooniga. Lavastused jätkavad Merle Karusoo dokumentaalteatri traditsiooni, võttes ette põlvkonna, kes on enamiku lapsepõlvest kasvanud juba vabas Eestis.

Autorid ning lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik intervjueerisid 2013. aasta suvel paarikümmet inimest, kes olid valmis jagama oma lugusid depressioonist ja tervenemisest. Eesmärk oli uurida, miks – vaatamata heaolu kasvule – on depressiooni haigestunute osakaal Eesti rahvastikus, eriti noorte hulgas, pidevalt suurenenud. Autoreid huvitas, mis seda põhjustab ja ennekõike – kuidas depressioonist võitu saadakse, ehk kuidas „…meie laps saab terveks“.
Need lood olid väga inspireerivad ning nad on tihedalt üksteisega seotud. Seetõttu räägime neid ühel ja samal õhtul kahes eri kohas. „Varesele valu...” etendub Eesti Draamateatris ja „Harakale haigus...“ Tallinna Linnateatris. Tinglikult on need ühe lavastuse kaks osa, mis lõpuks omavahel kokku saavad, kuid mis on täiesti terviklikud ka eraldiseisvana.
Need lavastused sünnivad mitte selleks, et võtta lootust, vaid et seda anda.

Noh, see depressioon ongi, vaata, sellest ei räägita, see ongi nii ebamäärane. Tundus, nagu mul peaks midagi rohkem viga olema. Et umbes, kui hulluauto tänaval sind taga ei aja, et sind kinni pista, siis ei ole midagi veel piisavalt viga. (Maria*)
Tavaliselt, kui näed kedagi, kes on äärmiselt õnnelik, siis ta võib olla tegelikult seltskonna kõige õnnetum inimene… Ka minuga oli nii, ma võisin olla äärmiselt õnnelik ja inimesed ei teadnud, et mul on suuri probleeme, sest sa peidad… (Tolja*)
Me kõik oleme tegelikult natuke ebanormaalsed. Ja ma ei kujuta ette 20–30 aasta pärast, milline see ühiskond saab olema, kui inimesed ei hakka nägema seda, et enamikul meist on mingid probleemid või enamik meist on haiget saanud elus... (Benita*)
Oma lapsi sa tahad kasvatada ikka teistmoodi. Sa tahad pakkuda oluliselt rohkem. Mina näiteks ei mäleta, et minu isa oleks minuga malet mänginud, väljas jalutamas käinud või... Meil on õhtud, kus me istume poistega lihtsalt maas ja räägime maast ja ilmast. (Veljo*)
Üks asi, mida mina tean, et ma hakkan kirjutama komöödiaid asjadest, mis ei ole absoluutselt naljakad. Ma arvan, et see aitaks – naer. (Iisak*)
*Kõik nimed on muudetud

Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri koostöös sündinud lavastused „Varesele valu...” ja “Harakale haigus...“ valiti ajakirja "Teater. Muusika. Kino" kriitikute ankeedi võitjaks.